Anton Tšehhov on pigem seisunditeatri esindaja kui loojutustaja ja Uku Uusbergi lavastus on selle tahu imetabaselt esile toonud. Muu hulgas nähtub see lavastuse ruumilahenduses. Eeslava üleekspluateerimine võib ehk mõnda vaatajat häirida pealesunnitud kontseptuaalsusega, aga Indrek Sammuli meeleheitel mõisniku Ivanovi, läbikukkunud, elujõuetu ja otsustusvõimetu intellektuaalist põllumajanduse uutja jaoks ei olegi elus „tagalava“ või „lavasügavust“. Pessimism tõukab ta kohe etenduse avahetkel lavapervele „neljandat seina“ lõhkuma – vaataja näeb valgustatud saali vahtivat meest, kelle illusioonid on purunenud, suunataju kadunud. Tšehhov ei pidanud tollal mõjukast ­Schopenhauerist suurt lugu ja Ivanovi tegelaskujugi näib olevat kirjutatud selleks, et schopenhauerlikule pretensioonikusele alla vandunud intellektuaalil laval püksid kaastundlikult maha tõmmata. Kui Sammul etenduse lõpus suitsiidi metafoorseks kujutamiseks lavalt publikusse astub, näeme enesetappugi esitatavat kui ebamäärast seisundit, mitte otsustavat, murrangulist tegu. Noorte inimeste enesetapud olid 19. sajandi Venemaal levinud ja valus teema ja Tšehhov võtab talle omase naturalistliku söakusega seda avalikult lahata.

« Avalehele 0 Kommentaari