Autorifilmide kobrutavas kiiluvees
"Euroopa Sundance’iks" ristitud Rotterdami filmifestival (edaspidi IFFR) jõudis tänavu juba 35. sünnipäevani. Peakorraldaja Sandra den Hamer ütles avakõnes kohe, et erilisi pidustusi sel puhul kavas pole. "Festival ise ongi parim viis iga-aastaseks filmikunsti tähistamiseks." Ja eks ta teadis, millest rääkis. Rotterdami festival on tõesti nagu pikk kümnepäevane pidu, kus magamiseks mahti pole – tihedalt planeeritud pressilinastused, edasi paaritunnine paus keha kinnitamiseks, veel kaks pressilinastust ja pisut enne südaööd algab päeva kokkuvõttev ja kõigile avatud late night talkshow, kus külaliseks päeva tippfilmide lavastajad-produtsendid-peaosalised. Ja pärast seda meelitavad ööklubid filmifriike veel natukeseks oma pimedasse embusse.
Selge, et niisugusele tempole ei peaks ka parima tervisega kinogurmaan vastu, ning nii jäid siinkirjutajal ööd siiski oma unenägude vaatamiseks. Õnneks jõudsid need õhtused jutu-show’d kärmelt ka internetti. Igapäevane abimees oli ka tiigrikirju (tiiger on festivali n-ö vapiloom, nagu Berliinis karu või Amsterdamis hunt jne) festivalileht, mis jõudis trükisoojana festivalikeskusesse juba tund pärast südaööd.
Rotterdamis pühitsetakse, nagu juba öeldud, kõige laiemas mõistes autorikino ning võistlusprogrammi valitakse vaid debüüte (teatavasti on režissööri esimesed kaks filmi käsitletavad debüüdina, sealt edasi… tuleb juba festivali vahetada). Aasta alguse kohta on seal üllatavalt palju maailmaesilinastusi, mille üle näiteks PÖFF kui aastalõpufestival rõõmustada ei saa. Eks see ole ju teada, et "süütuse kaotamine" on märksa meeldivam Berliinis või Cannes’is.
Kuigi jah, Rotterdami festivali arvukatest alaprogrammidest koosnev kava erineb eelmainitud hiidude omast tunduvalt. Parimal juhul näeb Rotterdami põhifilme mainstream-festivalidel vaid hoiatusmärgiga varustatud "piirenihutavas" alaprogrammis.
Sõnaga, nad jäävad harilikult peavoolust kõrvale ja erutavad vaid "tõelisi friike", kelle jaoks "tõelise filmikunsti" äratundmisel on lakmuspaberiks ebamugavustunne, sellega kaasnev kerge okserefleks ehk siis ärritus suure Ä-ga – olgu see siis saavutatud erakordselt hoomamatu loojutustamise stiili või talumatu skisofreenilise kaameratööga. (Need on muidugi ekstreemsemad näited, kuid sellistel festivalidel nagu Rotterdam on üledoos "kunstist kunsti pärast" varmas tulema – vastumürgiks tuleks igal õhtul vaadata ära paar "Kuuma pirukat" või "Bridget Jonesi", aga kust sa neid nii lihtsalt leiad.)
Aga kui juba, siis juba. Teadlikust masohhismist lähtudes heidan kiiresti kõrvale kõik need filmid, mis lubavad kergemat sorti kogemust – muusikali, krimilugu või sõjafilmi – neid võin ma ju mujal vaadata. Kõik need, mis aga tegelevad kõikmõeldavate hälvetega, räägivad avameelselt 21. sajandi ühiskonna ja kultuuriruumi perifeerias tegutsevatest veidrikest, moodsa ajastu kommunikatsioonivõimetutest üksiklastest, nende hirmudest, ekstreemsetest ja eksperimenteerivatest seksuaalsuhetest, julmusest, vihast, isekusest jne, neile tõmban ringi ümber. Nii ongi neljandaks päevaks sugenenud depressioon, ja Eestisse saadetud SMSide sisu muudab sõbrad tähelepanelikuks, kui mitte öelda murelikuks.
*
Alustame siis sellest, et pärast vanameister Jan Svankmajeri "Lunacy" ("Hullumeelsus") esilinastust oli selge, et filmikunst ei ole oma mõjujõudu kaotanud – pakun, et 30 protsenti vaatajaskonnast hakkas taimetoitlaseks, 50 protsenti kaalus seda otsust pikalt ja põhjalikult, 10 protsenti lahkus lihtsalt saalist, sest ei pidanud painajatele vastu, ja viimane 10 võttis koju jõudes riiulist markii de Sade’i kogutud teosed ja Edgar Allan Poe lühijutud ja elas kogu kireva õuduse uuesti mõnuledes läbi. Aga võib-olla ma eksin. Mul on siiani raskusi selveri lihaletist ilma südamepöörituseta möödumisega, aga eks aeg parandab haavad. Taimetoitlaseks ei hakanud.
Filmis lippavad ringi animeeritud seasabad ja -keeled, silmad ja ajud, rääkimata siis karbonaadikäntsakatest, kes aknast ja uksepraost sisse vonklevad. Aga see hullus oli siiski vaid dekoratsioon sündmustele, mis algavad noore idealisti ja nimetu Markii kohtumisel kõrvalises söögimajas, konkretiseerimata aegruumis. Noormehest saab vastu tahtmist vana pässi abiline tolle sadomasohhistlike fantaasiate täideviimisel. Needless to say – kõik on kokku üks ütlemata sürreaalne draama, millest ei puudu neitsite vägistamine altaril, elusalt matmine, ihuliikmete köndistamine jne.
"The Pervert’s Guide to Cinema" ("Kinoajaloo käsiraamat perverdile") on siinkohal loogiline järg elamusterajal. Sophie Fiennes võttis ette ja dekonstrueeris käsikäes filosoofi ja psühhoanalüütiku Slavoj Žižekiga filmiajaloo tähtteoseid. Alustades Chaplinist ja lõpetades "Matrixiga". Sinna vahele jäi veel Alfred Hitchcock ja tema "surnud naised" – "Psycho", "Vertigo", "Birds" – ja David Lynchi "Lost Highway" ning "Mulholland Drive".
Ei saa salata, oli huvitav ekskursioon, aga ei midagi enamat, sest… kõige superego, ego ja id’i peale taandamine on ausalt öeldes ikka liiga lihtne ja, vabandage väljenduse pärast, labastav, mis sest, et kõrgelennuliselt labastav.
"Ode to Joy" ("Ood rõõmule") on poolakate kassettfilm Eestiski tuttava ?ód?i filmikooli tudengitelt. ?ód?i kasvandikud on nimelt võitnud mitmeid auhindu "Sleepwalkersi" tudengifilmide festivalil. "Ood rõõmule" lubab ennustada, et postsotsialistliku Ida-Euroopa tunnuslik ühiskonnakriitilisus, mille lipulaevaks on siiani peetud Sloveeniat ja Tšehhit, on jõudmas uuele tasandile. Euroopa Liidu ühe vaesema piirkonna argitraagika leiab poolakatel väljenduse mitte "riik on süüdi!"-loosungites, vaid inimlikult mõistetavas draamas, kus kõneleb arusaamine, et alla anda ja teisi süüdistada on lihtne, aga igaüks vastutab oma tuleviku ja saatuse eest lõpuks ikkagi ise.
Kolm väga hästi lavastatud lugu kirjeldavad põlvkondade vahelist lõhet – vanemad on alla andnud, aga noored ei väsi lootmast ja unistamast, kas või koristajakohast Londonis. Ikka parem kui täiesti lootusetu paigaltammumine kodukandi trööstitus, vabrikutööliste streikidest ja vägivallast tiines tööstusrajoonis.
"Old Joy" ("Mineviku rõõmud") oli üks 10 000 eurose peapreemia võitjatest. Üle kahe aasta jõudis võistluskavasse taas USA film, parimat indie-traditsiooni esindav äärmiselt sümpaatne, humanistlik film, režissööriks Kelly Reichardt. Meditatiivne seisundilugu kujutab südamlikult kahe vana sõbra taaskohtumist kahepäevasel metsamatkal. Taustaks loodusdokumentalisti lähenemist reetva tundliku pilguga salvestatud roheline idüll, mis vastandub bensujaamakohvikute ühetaolisusele, tossavate tööstuspiirkondade nukrusele. Peategelaste dialoogidesse on sisse kirjutatud "väikesed asjad, millel on tähtsust". Aastatega lahku kasvanud sõprade vahel on pinget ja möödarääkimisi, kuid kummalgi pole kadunud vajadus teist inimest mõista. Omamoodi ood kaotatud aegadele, mille märksõnadeks võib pidada muretut kanepisuitsetamist, lõkkevalgel õhupüssist tühjade õllepurkide sihtimist, telgis põõnamist, põõsasse kusemist jms. Unelev indie - Yo La Tengo originaalmuusika toetab meeleolu veelgi.
FIPRESCI žürii hindas seekord parimaks filmiks samuti naislavastaja, Claudia Llosa debüüdi, millel pealkirjaks vaimukas sõnamäng – "Madeinusa". Antropoloogilise alatooniga sissevaade Peruu mägiküla traditsioonidesse, mis võõra pilgu eest kiivalt saladuses hoitud, sisaldab festivali lemmikteemasid – verepilastus, isatapp, välismaailmast isoleeritud, oma tavade ja reeglitega kogukond. Külakeses tähistatakse nimelt kord aastas nn püha nädalat, mille aluseks uskumus, et Jumal neil päevil ei näe, mis maa peal toimub. Pühal nädalal on kõik lubatud – isa võib magada tütrega, mees mehega, ohjeldamatust liigsöömisest ja joomisest rääkimata.
See pidunädal hõlmab endas ka kauneima neitsi valimist, mis pigem on nagu missivõistlus kui katoliiklik rituaalitalitus. Madeinusa-nimeline tüdruk on traditsioonidest teadlik, ning teab ka, mida külavanemast isa pühal nädalal teha tahab, ning kingib oma süütuse ettenägelikult hoopis külla sattunud võõrale, kel särgil tema nimi ehk Made In Usa. Aga tulemata ei jää ka see, mis tulema peab. Kuid üllatusi on naiivsel, kuid sihikindlal tüdrukul veel varuks....
*
IFFRi esmakülastajana on mul raske teha järeldusi, et kas oli kehv aasta või hea aasta või keskmine, siinkohal tuleb usaldada kogemusega tegelasi. Veebiajakirjas IndieWIRE.com kirjutatakse näiteks, et 35aastane festival võib endale selliseid kesisemaid kavasid aeg-ajalt ju lubada. Ning soovitatakse kava koostajate ringi suurendada. Ja kui mõelda, et nähtud 20 filmist peatusin minagi pikemalt vaid neljandikul, siis räägib seegi midagi. Kuid talentide hüppelauaks olemine kaalub mõningased möödapanekud kava koostamisel ikkagi üles. Seda ei salga keegi.
Teateid filmiturult:
Lõuna-Ameerika ja Aafrika – suure potentsiaaliga filmimaad
Rotterdami festivaliga käib kaasas filmiturg CineMart, kus otsitakse oma projektidele kaasrahastajaid, sõlmitakse koostöölepinguid ja leitakse levitajaid. Oluline on sealjuures Hubert Balsi fond, mis jagab igal aastal miljoneid eurosid filmiprojektide arenduseks ja järeltootmiseks. Suur osa neist toetuse leidnud filmidest linastuvadki Rotterdami festivalil, ning see, et on panustatud lootustandvatesse projektidesse, kajastub tegijate jaoks selles, kui toetuse saanud filmid satuvad maailma suurimate festivalide kavva. (Berliini filmifestivali kavas on sel aastal tervelt kuus fondi toega valminud filmi.) Uhked ollakse ka PÖFFil linastunud "Paradise Now" üle, mis kandideerib sel aastal Oscarile, Kuldgloobuse võit taskus.
PÖFFi raames toimuva Baltic Eventi korraldaja Riina Sildos, kes käis Rotterdamis kaastootmisturul juba teist aastat kontakte loomas, kiidab, et sealne filmiturg on maailma esimene ja siiani kõige tõhusam filmiturg. Korraldajad on samuti uhked, et filmituru vajadusest on aru saanud paljud väiksemad festivalid, ning see levib nagu viirus. "Vaatamata oma suurusele ja tõelisele maailmakodaniku palele on ta väga hubane ja hästi organiseeritud turg. Siin võid kohata kõiki inimesi, kes rahvusvahelistes kaastootmisprojektides tegevad: produtsente, müügiagente, finantseerijaid." Sildose sõnul on ka Eesti filmidel võimalus pääseda siit maailmaareenile ja seni on Hubert Balsi fondist toetust saanud Sulev Keeduse "Georgica" ja "Somnambuul". "Aga nüüdseks oleme me juba sellest nn arengufaasist väljas ja fondi jaoks liiga "rikkad" – huviorbiidis on nüüd Aafrika ja Lõuna-Ameerika."
Selge see, et Eesti viimase aja filmid, mis kenasti kvalifitseeruvad mõiste "europuding" alla, ei pääsekski Rotterdamis löögile. Europuding on žanrimääratlus filmidele, mis on tühjaks pumbatud igasugusest kultuurilisest omapärast ning on "arusaadavad kõigile". Niisuguste filmidega Rotterdami publikut, 358 000 kinokülastajat ja enam kui 3000 külalist, ei võõrustata.
M. T.
