Avaliku intellektuaali käibetõdede leksikon

See leksikon on hea abimees kaasaegset ühiskond kirjeldavate tekstide mõistmiseks, leiab Kalev Kesküla

Arthur Goldwag

“-ismid ja –loogiad”

Tõde 453 segadust tekitava mõiste kohta.

Inglise keelest tõlkinud Mario ­Pulver. Tänapäev, 2009. 358 lk.

Mõista, mõista, kes see on? Elitaarne, sõidab Volvoga, lürbib latte-kohvi, usub evolutsiooni, hoiab kirikust kõrvale, põlgab jahti, hellitab homoseksuaale, pooldab nõrka kaitsepoliitikat, õõnestab Ameerika moraali, sunnib sind sööma juurvilju ja maksma kõrgemaid makse ning täidab “sinu lapsi viimase versiooniga poliitiliselt korrektsest lollusest, õpetades talle enda arvates õiget seksuaalkasvatust” (lk 55). Nii kirjeldab siinne teos liberaali, nagu ameerika parempoolsed seda sõna mõistavad.

Nagu eelöeldust nähtub, on sissejuhatuse Kabalasse kirjutanud Arthur Gold­wagi “-ismid ja –loogiad” ühtaegu hariv ja lõbustav raamat, mis katsub korda luua tänapäeva lääne ingliskeelses kirjavaras pruugitavates mõistetes. Et kokkupandu poleks lihtsalt leksikon, et ta kõnetaks lugejat ja tekitaks äratundmisrõõmu, katsub autor tuua võimalikult palju näiteid, paralleele ja võrdlusi, saades nii peaaegu juturaamatuna loetava teatmeteose. Võõrsõnade leksikoniga võrreldes selgitatakse avaramalt mõiste tausta ja konteksti, filosoofialeksikoni kõrval on siinne raamat žurnalistlikult subjektiivne. “Oxfordi filosoofialeksikoni” kõrval on see pikk samm lõbususe poole, kuigi ka too on võhikule hea abimees.

Mõistagi leidub intellektuaalsemat tõugu ajakirjanduses (aga just seal ilmuvate tekstide mõistmiseks näib leksikon mõeldud olevat) eri valdkondadest pärinevaid mõisteid, mis on sageli paigutatud uude konteksti või teinud läbi tähendusnihke. Just selle moodsa kontekstiga autor eeskätt arvestabki. Tõsi, olles näiteks märksõna “liberalism” all esineva ülaltoodud tiraadi lõpetanud, pöördub ta nähtuse juurte juurde.

Puhuti tundub materjal üsna Ameerika-keskne, selle riigi poliitikat ja “­bushisme” käsitletakse põhjalikult. Ka juutidest saab kiiduväärselt palju teada. “Karaismi” puhul jääb siiski märkimata, et karaiimide või karaiitide judaismi ­sekti kõrval on karaiimid ka rahvus.

Sageli liigubki Goldwag tuntult tundmatule, see tähendab, assotsiatsioonilt, mis lugejale võib tuttav ette tulla, mõiste lätte juurde. Näiteks märksõna “Sturm und Drang” (“Torm ja tung”) puhul – ma oleks üsna tuntud eestikeelse väljendi esikohale pannud – tsiteeritakse Ruth McCartney kirja oma kasuvenna Pauli ja John Lennoni suhetest, kus see mõiste küll väga segaselt esitatud. Alles siis jõutakse saksa klassikute juurde. Ilmselt eeldatakse, et Ruth McCartney on lugejale tuttavam (mulle täitsa võõras) kui Klinger, Herder või Goethe. Märksõna “anarhism” all leiab osundamist aga “tuntud keeleteadlane ja tüütu poliitiline kärbes Noam Chomsky” (lk 27). Autori suhtumine temasse jääb mulle siiski veidi segaseks.

Et mõisted pärinevad eri valdkondadest, on raamat jaotatud peatükkideks “Poliitika ja ajalugu”, “Filosoofia ja kunstid”, “Teadus”, “Majandus”, Religioon”, “Seksuaalperverssused” ning “Eponüümid, seadused, võõrsõnad” (siia alla kuuluvad tsitaat- ja lööksõnad, “seadused” on sellised nagu “Murphy seadus”). Muidugi v&otild e;iks mõne sõna alajaotuse üle ka vaielda, aga õnneks on sõnade tähestikune loend alguses esitatud. Kõige hõredamaks jääb “Seksuaalperverssuste” tilluke peatükk, mis lisatud ilmselt sinna puutuvate mõistete suure esinemissageduse tõttu. Ekshibitsionismi puhul saab teada, et “hoolimata rõveda vanamehe stereotüübist on enamik ekshibitsioniste alla neljakümne” (lk 329), ning samas ­tõdetakse, et kõik liputajad polevat vaimuhaiged. Seega jääb perverssuse ja vaimuhaiguse piir määramata.

Mõnedele märksõnadele on –ism ehk liiga kergekäeliselt külge poogitud. “Künism” võiks tähendada eesti keeles pigem konkreetset küünilist sõna või tegu (vrd bushism) kui küünikute koolkonna õpetust. “Rastafaraismi” asemel kõlaks paremini lihtsalt “rastafarid”. Seevastu postkoloniaalteooria võinuks olla ka postkolonialism. Moodsatest mõtlejatest on oma –ismi saanud Lacan (lakanism), hegeliaanlust või heideggeriaanlust aga pole. Meil nii populaarne dekonstruktivism on riputatud strukturalismi sappa. Siiski on väga kiiduväärne, et joone alt leiame Hasso Krulli tõlkeleiu, kuulsa “erinewuse”.

Mõnel puhul on näha, et autor on täpse teadmise puudumist korvanud loogika ja terve mõistusega. Näiteks arvab ta, et “darvinistlikku džunglisse lõksu jäänud inimloomi” kujutav naturalism on sarnane sotsialistliku realismiga. Tegelikult ei tohtinud nõukogude tegelikkust muidugi käsitleda à la Gorki “Põhjas”, sotsialistlik realism pidi kujutama “tegelikkust tema revolutsioonilises arengus”, s.t lakeeritult, mis on naturalismile üsna vastandlik.

Tõlkimine on olnud kahtlemata raske, natuke võiks norida toimetaja kallal, kes on sisse jätnud nimekujud nagu Peter Kropotkin või Frederick Suur – mõlemad on piisavalt tuntud tegelased, et neid võiks nimede Pjotr ja Friedrich all mäletada.

Kokkuvõttes on tegu kahtlemata hariva ja põneva teosega. See on väärikas lisa Erkki Sivoneni koostatud kirjanduse- ja mütoloogiakesksele “Väikesele viiteleksikonile”. Eessõnas kirjutab autor, et tema definitsioonidesse tuleks suhtuda ettevaatusega, sest enamasti on iga märksõna taga terve raamatukogu jagu kirjandust. Seda enam tuleb tema julgustükki kiita.

Samas pole Goldwag just tingimata ise –ismide fänn, oletades, et “-ismid võivad olla osaliselt süüdi selles, miks nii suurt osa kaasaegset süvamuusikat ei ole võimalik kuulata...” (lk 17). See tähendab, et loojad orienteeruvad liialt moodsatele –ismidele.

Teisalt on vist –ism inimmõistuse paratamatu viis tegelikkust süstematiseerida ning õnneks Goldwag teab, et neisse ei maksa suhtuda liiga kategooriliselt.