Avangardist, armastusega

Von Krahli teater lasi Tšehhovi “Kajaka” hakklihamasinast läbi ja loopis mööda saali laiali, kirjutab Margit Tõnson.

“Kajakas”
Autorid Anton Tšehhov, Kristian Smeds.
Lavastaja Kristian Smeds. Lavastaja assistent Jaanika Juhanson.
Mängivad Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Lembit Ulfsak, Riina Maidre, Taavi ­Eelmaa, Aleksander Eelmaa, Helgi ­Sallo, Erkki Laur.
Esietendus 17. märtsil Von Krahli ­teatris.

Armastab-eiarmasta-armastab-eiarmasta-armastab-eiarmasta-
armastab-eiarmasta... Ma ju võiksin jätkata ja trükkida terve lehekülje täis lingvistilisi mustreid à la Raul Meel või Ilmar Laaban, uuendaks arvustuse vormi, ajaksin närvi, aga võib-olla ka haigutama. Selles peitubki kunstikogemise üks suuri paradokse. Mis noore ja algaja jaoks paistab uudne ja enneolematu, on pisut vanema jaoks juba nähtud ja kogetud ja parimal juhul teine tulemine.

“Kajaka” lugu ja lõpplahendus on ju kõigile teada. Seega on lavastaja ees alati küsimus, kuidas vanale heale uus ja huvitav nägu pähe teha. Veel võiks mõelda, kuidas see vaid nägude tegemiseks ei jääkski, vaid ka kuidagi uue ajaga kaasa kõlksuks.
Kristian Smeds on uue ja vana esmaseks vastandamiseks Krahli trupile lisaks kutsunud “Kajakat” hekseldama vana kooli näitlejad, ja keeranud veel paar vinti peale. Niisiis, Juhan Ulfsaki / Treplevi isa Lembit Ulfsak on tühjal mustal laval hoopis noore kannatava kirjaniku näitlejannast ema! Ja milline vapustav karvase rinnaga Irina Arkadina ta on! Ja Helgi Sallo (lapsepuhkusel näitleja Liina Vahtriku ema) mängib Arkadina venda Sorinit! Ja mängib joviaalselt ning pillerkaaritavalt, ka mõtlikult. Kuulsa kirjaniku Trigorini rollis on Aleksander Eelmaa, kes mängib (vist, kui ma nüüd ära ei eksinud) vahepeal ka doktor Dorni, kellele Tauraite/Maša oma kiindumusest Treplevisse pihib. No ja siis Riina Maidre / Niina, kes, päriselt ka, olles noor näitlejanna ja alles hiljuti Krahli kollektiivi tulnud, segab “päris-mängult” registreid imetlusväärse kergusega. Ja ärge imestage, kui siis vahepeal päris- ja rollinimed dialoogides (meelega?) segamini lähevad. Sest elu ei ole sellest lavastusest mitte välja nõrutatud, vaid mitme pangega sisse tassitud.
Kuna Tšehhov on “Kajakasse” sisse kirjutanud “näitemängu näitemängus”, milleks muidugi “Hamlet”, siis ei saa me lahti ka metatasandist – oli ju Juhan Ulfsak alles hiljuti vaataja ees Taani prints (ja kõik ülejäänud tegelased) monotükiks väänatud “Hamletis”. Kui see kõik teil pead segi ei ajanud, siis jätkake julgelt lugemist, enam segasemaks ei lähe.

Kui see pole avangard, mis siis on? Kõnnib ju lavastus sama rada, mille prantsuse uus laine juba 60ndatel sisse niitis, elik pani näitlejad otse kaamerasse vaatama ja otsesilmi meelde tuletama, et see, mida te praegu vaatate, on ki­no, mitte mingi odav ajupuhkus rutiin­sele argipäevale.
Kuigi ega üks ei välista teist. Meelt lahutada zombie’ks tegemata on täiesti võimalik. Kõigi nende vana ja tolmuse teatri võtete paljastamine “Kajakas” (kogu muu tulevärgi kõrval ka kõige lihtsam, publiku poole peegli pööramine näiteks) toobki sellesse lavastusse nii palju tunnetatavat elu. Nagu Tšehhov ise ühes oma kirjas nentis: “Ükski väljamõeldud lugu ei suuda elu ennast tema küünilisuses üle trumbata.”

Oodatud ja reklaamitud ­konflikt, lahing vana kaardiväe ja uue vormiotsingulise generatsiooni vahel, jääb ju te­gelikult olemata. Muidugi on konflikt (näite)mängus olemas, aga sellest mängitakse puhta nahaga v älja.
& ;ldq uo;Kajakas” räägib eneseotsingust ja -leidmisest, üksindusehirmust, kramplikust kinnihoidmisest, igatsusest elada siin ja praegu, ja selle elamise paratamatust edasilükkamisest, sest elul on omad plaanid. Fatalistlik? Aga midagi pole ju saja aastaga muutunud, ikka ei taipa me küsida õigeid küsimusi, otsida õnne (appi kui Coelho!) oma nina alt, vaid eeldame vaikimisi, et ta on kindlasti seal, kus meid ei ole. Moskvas, Londonis, New Yorgis, abstraktsetes vormides, filosoofilistes traktaatides...
Enne veel, kui juhtub see, mispärast püss juba esimese vaatuse ajal seinal ripub, kujundlikult muidugi, võetakse kaks aastat tegelaste elust läbi... kuuldemänguna! Rabavalt tabav. Väga paljud klassikalavastused Eesti teatris võiksidki olla kuuldemängud, sest inimesi kaks korda nädalas kolmeks ja pooleks tunniks lavale ajada, kus neil muud ülesannet peale kostüümi ja meigi kandmise ja teksti ilmeka andmise pole, peaks olema seadusega keelatud.
Elu on elamist väärt vaid siis, kui eesmärgiks pole individuaalne õnn, vaid kellegi õnnelikuks tegemine, näikse Tšehhov-Smeds kahepeale ütlevat. Elu on mõttetu, kui pole teda kellegagi jagada. Armastus ongi kunsti avangard.