"Liivimaa vanem riimkroonika".
Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe.
Teaduslik toimetaja Enn Tarvel.
Kirjastus Argo. Tallinn 2003. 253 lk.

"Liivimaa vanema riimkroonika" (kirjutatud tõenäoliselt 1291–1298) ilmumisest eesti keeles kuulsin ma esimest korda kunagi 1998. aastal Ajalooinstituudi direktorilt Priit Raudkivilt. Jäin ootama. Ootamine venis. Kui ma nägin tänavu suvehakul Pärnu maantee raamatupoe vitriinis kauaoodatud teost, pani see mind rõõmust hüppama. Helge meeleolu on säilinud tänase päevani, ehkki ma olen vahepealse paari kuuga tabanud, et Eesti ajaloolased ei ilmuta kroonika värske üllitise suhtes kuigi suurt entusiasmi. Teadagi, vastuolu Tallinna ja Tartu ajaloolaste vahel. Vanema riimkroonika eestikeelse editsiooni teaduslik toimetaja Enn Tarvel on tallinlane ning seda on ka Priit Raudkivi, kes kroonika eestindajat Urmas Eelmäed minu teada kõik need aastad tagant torkis (mis siis, et Eelmäe teda eessõnas meeles ei pea). Ent skeptilised on kroonika suhtes ka Tallinna enda ajaloolased, eriti Linnaarhiivis tegevad.

Põhjus? Võibolla ma libastun akadeemilisse klatši, aga Urmas Eelmäele heidetakse ette seda, et tema kirjutatud sissejuhatav osa (kroonika autorist, kroonika tekkeloost, selle allikatest ja usaldatavusest) on teatavas vastuolus köite lõpus oleva kirjanduse nimekirjaga. Näiteks on kõige uuemates vanemat riimkroonikat lahkavates käsitlustes oletatud, et kroonikateksti üks eesmärke võis olla värbamisele suunatud kihutustöö (moto: ärgas ja tubli rüütlisoo esindaja, investeeri Saksa ordusse!). Seda arvab Cardiffi ülikoolis lugev professor Alan Murray, kelle tekstile on kirjanduse nimistus viidatud, kuid kelle teooriast pole sissejuhatuses ometi sõnagi.

Tõlke sissejuhatus ja kommentaarid võiksid olla mahukamad. Eesti vanema ajaloo teine põhiallikas (ning lõunanaabrite lätlaste kuulsusrikka ajaloo nurgakivi) väärinuks kindlasti põhjalikumat lahtiseletamist. Mind isiklikult näiteks huvitab väga, kuidas on vanem riimkroonika mõjutanud lätlaste eneseteadvust ning mida on lõunanaabrite ajaloolased aja jooksul sellest kroonikast välja lugenud.

Konkreetne näide lätlaste üldtuntud lipulegendiga. "Võnnust oli Riiga tulnud / maa kaitseks, nagu ma olen kuulnud, / üks vend ja sada meest. / … Nad tulid sinna suursuguselt / ühe punast värvi lipuga, / mis oli valgega poolitatud / nahkadest tehtud võndlaste kombe kohaselt / …/ Tõepoolest, ma võin teile öelda, / et see on lätlaste lipp" (vv 9219–9232). Baltisaksa ajaloolased on arvanud, et siin on kirjeldatud odavarre otsa pandud punast vasikanahka, mis oli keskelt valge triibuga poolitatud. Lätlaste romantilises ajalookäsitluses muundub see vasikanahk punaseks siidlipuks, mis lehvib uhkelt läti vürsti sõjasalga ees. Võite seda võtta näitena Baltimaade põliselanike rõlgest eneseupitusest Euroopa kultuurrahvaste tasemele või isegi neist kõrgemale. Lipulugu puudutab servamööda ka eestlasi. Lugege Enn Tarveli toimetatud ja kommenteeritud Henriku kroonika 1982. aasta editsioonist leheküljelt 68 kommentaari 32, ning saate teada, et võndlased on ajalaukasse vajunud mõistatuslik rahvakild, kelle kohta on oletatud, et nad võisid olla üks kaotsiläinud läänemeresoome hõim või siis hoopiski lääneslaavlaste killuke baltlaste kehamis. Kuna suuremad naabrid kiusasid võndlasi koledamal kombel, võtnud nad saksa ajaloolase Benninghoveni arvates Mõõgavendade ordu koostööettepaneku rõõmupisaratega vastu. Nii nad koos ehitasidki Võnnu linnuse, mis sai hiljem orduriigi pealinnuseks.

Seega on tänase Läti rahvuslipp inspireeritud võndlaste punasest vasikanahast, kuid kes olid võndlased etniliselt, jääb vaieldavaks.

Lipulugu (nagu Henriku kroonikas Raikküla nn parlament) paneb siinkirjutajat heldima sellepärast, et siit on näha, kuidas ärkamisaja eestlaste ja lätlaste argumendid rahvuslikus kihutustöös olid keskaegsete germaani kroonikakirjutajate, s.t põlisvaenlaste poolt ette antud. Vanemas riimkroonikas esineb muuseas teade ka kuralaste lipust: "Oli näha kuralaste lippu, / mis nende väel oli uhket värvi, / seal retkele saabumas" (v 5370–5372). Ent kuna kroonik, vastutustundetu niisugune, ei pidanud vajalikuks seda lippu lähemalt kirjeldada ("uhket värvi"… – ülekullatud hülgenahk või mis?), siis on ta sellega võtnud meilt põneva vaidluse, mis ilmselt puhkenuks 19. sajandi läti äratajate keskel küsimuses, kummast lipust, kas võndlaste või kuralaste omast, peab lähtuma moodsa Läti rahvuslipu fassong.

Paar sõna kroonika eestikeelsest tekstist. Ma pole küll germanist, aga mõned kohad ikkagi kriibivad minu lingvistiliselt asjatundmatut, kuid seda enam rahvusküsimuses treenitud silma. Värsiridades 346–347 kirjeldab kroonik lätlaste naisi selliste sõnadega: "ir wîb sint wunderlîch gestalt / und haben selzêne cleit". Eelmäe tõlkes kõlab see järgmiselt: "Nende naised on imeliku kujuga / ja kannavad veidraid riideid." Ma loodan väga, et ükski lätlane ei satu seda tõlkeversiooni lugema. Niisuguse tõlke eest võidaks duellile kutsuda. Kroonik teatab siiski, et läti naised on "imelise kehaehitusega" ja et nende riided on "haruldased". Riia keskel vabadusesamba otsas võite näha praegugi ühte sellist vanemas riimkroonikas kirjeldatud valküüri. Muuseas, Leo Meyeri toimetatud kroonika 1876. aasta väljaandes (millest lähtus ka Eelmäe) lõpus olev glossaar annab samuti alust pigem selliseks tõlkeks.

Vanem riimkroonika on baltisakslaste "Kalevipoeg", aga erinevalt Kreutzwaldi kompileeritud kunsteeposest on meie sakste lugulaul ajaloolise säsiga. Kuigi väljamõeldise ja tegelikkuse vahel on kokkupuutepunkte. Meenutage "Kalevipojast" krestomaatilisi ridu "esimesed heidetakse, tagumised tapetakse…". "Kalevipojas" kõlab see tarkus kahes kohas, huvitavam on selle manitsuse teine variant, kus õde õpetab sõtta minevat venda: "Esimesed helbitakse, / tagumised tapetakse, / keerita keset sõdada / Ligi lipukandijate, / Keskmised koju tulevad."

Vanemas riimkroonikas meenutatakse Liivimaa ristiusustamise algusajal toimunud taplusi eestlastega ning hilisemaid liitlaslikke suhteid eestlaste ja sakslaste vahel järgmiste sõnadega: "Tollal (13. sajandi alguses – AH) olid nad (eestlased – AH) südimad kui praegu (13. sajandi lõpus –AH), / seda me oleme küll kogenud / hiljem mõnel korral: / kui meil hädas nende abi vaja oli, / oli väga väheseid neist näha / väe esimestesse ridadesse tungimas" (v 560–565).

Kroonik kirjeldab eestlaste argpükslikku käitumist leedulaste vastu peetud Durbe lahingus: "Samuti tahtsid nii mõnedki eestlased oma elu päästa. / Nood mõistsid põgeneda, / nagu nad seda on tihti teinud" (vv 5632–5635).

Urmas Eelmäe ei ole suutnud alla suruda kihku seda kommenteerida: "Eestlased olid kohustatud sõjakäigul osalema ja neil puudus motivatsioon kristlaste huvide eest võidelda" (lk 216).

Taas üks mullistus meie ajalooteadvuses. Sõdimine leedulastega oli isegi väga "Eesti asi". Vanem riimkroonika esitab rabava kirjelduse leedulaste rüüsteretkest, mis dateeritakse 1219. aasta jaanuarisse. Kuramaalt lähtunud leedulaste röövmalev läks üle külmunud Irbe väina ("nad rüüstasid läbi kogu Saaremaa / röövides ja põletades"), sealt edasi Läänemaale ("nad valasid nii teed kui rajad / üle verega"), siis Järvasse ("see maa oli hea ja suur. / Ja ometi metsast nii paljas, / et vähesed sellest rahvast pääsesid"), siis Nurmekundi ("nad lõid seal maha kõik, / kelle kätte said") ning lõpuks läbi Sakala (vv 1425–1546). Leedulaste retke ajal Läänemaale 1261. aastal (vv 6900–6902) põletati maha piiskopkonna keskus Vana-Pärnu. Leedulastega peetud röövsõdade apoteoosiks on aga Suure väina jäälahing. 1270. aasta talvel ilmus leedulaste malev taas Saaremaale. Sel ajal, kui nad seal rüüstasid, kiirustas ordumeister Otto von Lauterberg Riias kogutud väega Läänemaale, et võtta mandrile tungivaid leedulasi odadega vastu. Saaremaa ja mandri vahel peetud lahingus said surma ordumeister ise ja 52 rüütelvenda (lahingu eellugu ja käik vv 7799–7952), miska see oli ordule märksa ohvriterohkem verevalamine kui Peipsi Jäälahing või isegi Saules kogetud katastroof, kus hukkusid ordumeister Folkvin ning 48 rüütelvenda (kui viitsite, siis mõtisklege, miks pole Suure väina jäälahingut Eesti kooliõpikutes sõnagagi mainitud). Kommentaar, et Durbe all leedulastega peetud lahingus polnud eestlased motiveeritud kristlaste poolel sõdima, võinuks ilmuda C. R. Jakobsoni või Gustav Naani, küll aga mitte 21. sajandil elava noore eesti haritlase sulest.

In summa – kõik on halvasti? Ei ja veel kord ei! Vanema riimkroonika kättesaadavaks tegemine eestikeelsele lugejale on õilis tegu. Ja see on ka oluline kultuurisündmus. Humanitaarinstituudis õppinud Urmas Eelmäele au ja kiitus selle eest. Tartu Ülikoolis Eesti ajaloo õppetoolis tolmab juba 90ndate algusest Eerik-Niiles Krossi tõlgitud "Liivimaa vanem riimkroonika", aga kuna see töö ei tahtnud kuidagi trükikotta jõuda, siis lõpuks pidi ju keegi teine julge sammu ette võtma.

Kui ajalookirjanduse muusa Kleio on langenud letargiasse, kutsutakse kauniskirjanduse muusa Kalliope.