Tim, sind on juba pikemat aega intrigeerinud võimusuhted teatris, ennekõike näitlejate ja publiku vahel (viimast oled nimetanud lausa türanlikuks elajaks). On see ikka veel nii või oled enda jaoks avastanud midagi uut, mille automaatset toimimist uurida ja kahtluse alla seada?

Ma usun, et võimu teema ei ammendu minu jaoks kunagi. See on teatri süda – on ju laval need, kes teavad, kuidas kõik lõpeb, ja saalis need, kel pole aimugi. Ma võiksin mõelda ka nii, et teater on avalik ruum, kus saab pidada läbirääkimisi eri teemadel – kes või mis me oleme, kuidas me seda ruumi omavahel jagama hakkame, kuidas me siia sattusime? Iga etendus on katse nende küsimustega kusagile välja jõuda.

Forced Entertainmentiga koostöös on olnud nende küsimuste toon üsnagi agressiivne – kuid mul on hea meel, et see pole kunagi välistanud mängulisust. Minu teistes projektides on need küsimused viisakamalt formuleeritud, aga nad on alati olemas. Mida see tähendab, teha midagi avalikult? Mida kujutab endast vaatamine? Kuidas me sellest kõigest aru saame, tähenduse loome? Millised on ootused ja nõudmised sellele olukorrale? Kuidas me kehtestame sotsiaalse ruumi laval ja saalis ja nendevahelise suhte?

Nii et jah, võim on alati kõige keskmes. Isegi kui lavastus üritab vaatajat võrgutada ja endaga kaasa kutsuda, küsin ma ikka ja alati, et kuidas teater seda teeb, mis võim tal meie üle on.

Meenuta palun, kuidas sündisid “Tomorrow’s Parties” ja “Quizoola!”, mida Eesti publikul on nüüd võimalik Baltoscandalil näha?

“Quizoola!” sündis huvist küsimuste vastu. Mind on alati lummanud, kuidas sellises vahendatud reaalsuses nagu teater tunduvad küsimused laval alati väga elusad, loomulikud. Ilmselt on selle põhjused psühholoogias – küsimise ja vastuse saamise protsess on niivõrd üldinimlik.

Selle pinnalt tekkiski idee teha lavastus, mis ainult esitab küsimusi ja vastab neile. Samuti huvitas mind improvisatsioon – see oli Forced Entertainmenti esimene lavastus, kus näitlejad saavad laval keeleliselt vabad olla. See on täiesti erakordne olukord – ühest küljest äärmiselt fikseeritud (kuus tundi, ainult küsimused ja vastused), aga teisest küljest täiesti vaba.

Küsimused – ja neile vastamine – võivad viia kuhu tahes, ja parem on, kui sa ei oska oodata, kuhu täpselt. Üks n-ö kirjutamata reeglitest, mis seda lavastust suunab, on see, et näitleja peab hätta sattuma. 2000 ja enama küsimuse puhul (näitlejad mõtlevad etenduse käigus iga kord ka uusi lisaks) ei olegi see nii keeruline.

Me tahtsime veel paljastada, kui palju me inimestena toetume keelele, mõtestamaks maailma ja ennast maailmas. Kuidas keel meile jõudu annab ja siis jälle ootamatult alt veab. Teisest küljest on “Quizoola” eesmärgiks ka mängijate ja vaatajate vaheliste suhete pidev muutumine – küsimuste esitamise viis, olgu see siis ülekuulamise või intiimse vestluse vormis, dikteerib ju vaataja reaktsiooni, õhus olev pinge muudab selle lavastuse väga elusaks, kaasahaaravaks.

“Tomorrow’s Partiese” puhul oli impulsiks tulevik. Kuigi see sõna on siin ainsuses, on lavastuses endas tohutu hulk tulevikuvisioone. Globaalse soojenemise stsenaarium, religiooni, teaduse, tehnoloogia tulevik, meditsiini, soorollide tulevik jne. Tulevikuversioonid on erinevad – mõni on selgelt ulmeline, teine aga nagu ajaleheartiklist võetud. Minu jaoks oli intrigeeriv, et kuigi lavastus räägib tulevikust, räägib ta sama palju ka minevikust. Väga paljusid tulevikupilte oleme me juba minevikus näinud ning kogenud. Ning olevikust ei saa me loomulikult kuidagi mööda – tulevikku vaadates paljastuvad meie tänased hirmud ja ihad, nad manifesteeruvad meie tulevikuunelmates.

Miks teater sulle ikka veel korda läheb? Pärast 20 aastat järjepidevat küsimist. Miks peaks teater ühiskonnale korda minema?

Sest teater on kokkusaamise viis ning küsimine selle järele, mida niisugune kokkusaamine tähendab. Teater on tundlik. Ja kõige fundamentaalsemal tasandil on tema materjaliks võim ja inimestevahelised suhted. Mis saakski olla olulisem?

Mille üle sa viimati sügavalt imestasid?

See oli möödunud aasta novembris, kui keegi ütles mulle, et mind ei armastata enam. Ma olin šokis.

Kas sa oled teatris igavust tundnud? Kas igavus võib olla viljakas?

Oojaa, vaatajana on mul päris tihti igav. Ja loomulikult on igavusele keskendumine libe tee – niipea, kui sellesse süveneda, muutub ta lummavaks, huvitavaks, erutavaks. Just see libeda tee efekt ongi minu meelest igasuguse etenduskunsti eelduseks.

Eesti teatri jaoks on suvi äärmiselt viljakas aeg. Suveteater vallutab endale aina uusi territooriume. Üks Tšiili lavastaja valmistab näiteks ette lavastust, mille pealkiri on igal juhul pretensioonikas: “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”. Millal sa viimati maailma muuta püüdsid?

Ma ei tea midagi maailma päästmisest, aga ma usun, et kunst saab maailma muuta küll. Kunstiruum annab võimaluse erinevatel mõtteviisidel, olemis- ning tegutsemisviisidel kokku saada. Selles ruumis peegeldatakse meile meie olemise sisu, võimu ja seisundit. Kunsti suhe muutusesse ei ole kindlasti üksühene. Aga selles pole kahtlustki, et kunst ise kui viis maailmast mõtlemiseks ja selle ümbermõtestamiseks ei väsi mind hämmastamast.Tim EtchellsLavastaja, kirjanik, kunstnik, lektor

Sündinud 1962

1984. aastast Suurbritannias, Sheffieldis tegutseva Forced Entertainmenti grupi kunstiline juht

Teinud nendega hulganisti lavastusi, mis kuuluvad nüüdisteatri kaanonisse (muu hulgas mitmeid kestvusetendusi – 6 tundi ja pikemad)

Tunnustust on toonud ka koostöö nimekate koreograafide, videokunstnike, fotograafidega üle maailma

Etchells on kirjutanud nii ilukirjandust kui õpikuid ülikoolidele, eesmärgiga aidata mõista moodsate etenduskunstide olemust