Maailma tähtsamates moodsa kunsti muuseumides käimine ei ole enam ohutu unine kulgemine. Provokatsioon on õhus! Londoni grafitimees Banksy ei maga: ta hiilib muuseumisse ja tuletab meelde, et kunstimaailm ei ole nii objektiivne ega poliitikakauge koht, nagu muuseumikülastaja arvata võib.

Londoni tänavatel grafitiga kuulsust kogunud Banksy tegi ühe oma kuulsama triki hoopis sel kevadel New Yorgis. Vihmakeep, kübar ja valehabe – täpselt nii palju oligi hiljem kunstiterroristiks tituleeritud Banksyl vaja vaeva näha, et nelja USA prominentseima muuseumi turvasüsteemid ära lollitada.

Idee ei olnud midagi koleda spreiga üle lasta – õudusunenägu, mis vahest iga korraliku kodaniku pähe kerkib, kui ta kujutab ette grafitimeest salaja kunstimuuseumis. Banksy hoopis täiendas lahkelt muuseumide väljapanekut. Ei mingit lammutamist, pigem loomine; ei mingit vargust, pigem lisamine.

New Yorgi loodusmuuseumi kogudesse lisandus tänu Banksyle klaasi aheldatud põrnikas, kes oli varustatud ründelennuki tiibade, raketi ja satelliidiga. MoMa (New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum, üks tähtsaim ja kõrgema piletihinnaga muuseum maailmas) väljapanekut rikastas ta Andy Warholi stiilis tomatisupi pildiga, millel suur Tesco silt. Metropolitani kunstipublik sai aga pärast Banksy külastust vaadata väikest kuldraamiga pilti daamist gaasimaskiga. Brooklyni muuseumisse smugeldas ta päris suure maali (61 x 46 cm), millel oli koloniaalajastu admiralile spreipurk kätte joonistatud, taustaks sõjavastane grafiti.

Varsti ilmusid mitmetele alternatiivkunstisõbralikele veebilehtedele fotod teatavast “Briti pensionärist”, s.t siis maskeeritud Banksyst aktsioonis pilte üles riputamas. Ja samas ka fotod heausklikest muuseumikülastajatest teoseid imetlemas.

“Annetuste” avastamine võttis mõnes muuseumis aega kolm tundi, mõnes mitu päeva. Ühine oli muuseumiomanike reaktsioon ja diagnoos: “Fui, huligaan!” Mitte kuidagi ei tahtnud nad nõustuda grafiti-ringkondade eestkõnelejatega, kes arvasid, et galeristid peaksid kinkide üle õnnelikud olema.

“Tuleb aeg, mil need Banksy tööd on väärt rohkem kui need teised, mille kõrvale ta enda omad riputas,” ütles tänavakunsti veebikirja woostercollective.com juht Marc Schiller Briti ajalehele The Guardian. “Uskuge mind, muuseumiomanikud ei viska neid töid ära!”

Galeristid ei jaganud Schilleri vaimustust ja vähemalt MoMa PR-pealik teatas, et supikarbipilt asub turvamehe käes, nii et see kodanik, kes ta siia tõi, võib sama hästi ta ka siit ära viia.

Arusaadav. Auväärt kunstiringkondi on lollitatud ja nende tõsiseltvõetavus (ning isegi muuseumi turvalisus) küsimuse alla seatud.

Operatsioon ei olnud tegelikult nii lihtne, nagu woostercollective.comi lehelt näha võib. Kunstnik tunnistas hiljem, et paar sõpra olid ka abiks, kes andsid märku, kus parajasti vaiksem on, ja tekitasid segadust, et tähelepanu endale tõmmata. Näiteks imiteerisid kõrvalruumis gay-paari intensiivset nägelust.

Tänavaile tõrjutu

Miks Banksy kõike seda teeb? Lihtsalt jackass, kes tahab kõrgelennuliste hullustega kuulsaks saada? Vist mitte päris. Banksy tegude taga paistab lähemalt vaadates alati mingi point, tihti päris tummine ja sotsiaalse sisuga. Missiooniga jackass, kui soovite.

USA muuseumidesse poetatud teoste juures kargab esimesena silma muidugi ilmselge poliitiline sõnum: sõjadiskursust naeruvääristavad objektid Iraagi sõja algatanud riigis ei saa päris juhus olla. “Tõeline Ameerika vaimu kandev putukas,” ütles Banksy New York Timesi ajakirjanikule raketiga põrnikat kommenteerides.

New Yorgi muuseumidesse tungimist selgitab lisaks ka fakt, et Londonis juba tunnustatud tänavakunstnikule lihtsalt ei antud USAs legaalset galeriipinda. Moodsa kunsti muuseumi jaoks liiga moodne. Umbes nii nagu 30ndate USAs, vahetult enne moodsa kunsti muuseumide loomist, mil kunstigurud ei tahtnud modernistlikke maale muuseumidesse võtta. Sama veidralt ja ebamaiselt nagu Picasso tollal mõjub Banksy looming neile praegu.

Niisiis – osalt võib Banksy hullusi põhjendada ilmselge tunnustusvajadusega. Tänavakunstnik on varem sarnaseid nalju teinud ka Pariisi Louvre’is ja Londoni Tate Modernis. Kunstnik on oma esimeste muuseumitrikkide kohta ise Reutersile öelnud, et teda inspireeris oma teoseid käopoegadena muuseumidesse poetama õe süütu märkus.

“Ta viskas ükskord terve hunniku mu vanu pilte ära. Ma küsisin, miks. Ta ütles, et noh, oleks siis, et nad kunagi Louvre’is ripuvad...” Banksy võttis õe sõnadest tuld ja tegi asja ära. Rippusidki Louvre’is. Mis sest, et mitte väga kaua aega.

“Nad on lihtsalt nii head, et väärivad sellist asukohta,” ütles ta oma teoste auväärt konteksti paigutamise kohta pärast enesekindlalt.

Banksy on tegelane, keda on võimatu tabada. Grafiti traditsiooni kohaselt ei ole tal nägu ega kodanikunime, ainult plankudele tuhandetes tiražeeritud kunstnikunimi. Vahepeal levitas ta oma justkui päris nime Robert ja siis jälle Robin Banks, aga eriti see viimane tundub kahtlane oma assotsiatsioonide tõttu inglise keeles (robbin’ banks – panku röövides). Ta on müütiline kuju, kes annab näiteks Reutersile intervjuud “täpsustamata asukohaga telefoniputkast Suurbritannia territooriumil”.

Riputab silte

Banksy on kiire ja muutuv nagu grafiti isegi: vahetab värvi ja kuju, hüp­pab äkki välja ja üllatab uues vormis. Juuni lõpus ehmatas “varem grafi­ti­kunstnikuna tuntud” Banksy heausklik­ke britte sealsel suurel Glastonbury roki­festivalil.

“Plaadifirmade juhtivtöötajate telkimisala” – ei pea olema eriti läbinägelik aimamaks, et selline silt tõmbab noori plaadilepinguta bände ligi nagu suhkruvesi kärbseid. Suur oli ilmselt nende üllatus, kui silt juhatas nad mitte kõige kaunima festivalipeldikuni. Banksy töö. Ja sugugi mitte ainus sel festivalil. Tänavakunstnik sai kontserdikorraldajatega kokkuleppe, et ta võis oma kreatiivset hullust festivali territooriumil teadlikult läbi viia. Ja muusikafännidest britid olid endale teadmata suurel häppeninginäitusel.

“Kui sa unustasid need kaasa võtta, siis lõpeta nendest rääkimine,” teatas ta suures tiraažis kõigile nördinud brittidele, kes olid päikselise ilma tõttu oma kummikud koju jätnud, nüüd vihma kätte jäid ja sel teemal lõputult jaurasid.

Röövel ööbik

Londonis juba varem oma illegaalse tegevuse eest gerilja tiitli saanud Banksy läks alles hiljuti varjamatult poliitiliseks. Augusti algul sõitis ta Iisraelisse – ehitati sinna ju 425 miili pikkune sein, mis Iisraeli ja Palestiina alasid eraldab. Banksy enda sõnul “grafiti- tegijate aktiivse puhkuse unistuste sihtkoht”. Kunstnik nimetas Palestiina suurimaks vabaõhuvanglaks ja läks kohale, et aktiivselt oma suhtumist näidata.

Seljale sihitud püstolite kiuste töötas kunstnik edasi ja maalis ÜRO poolt hukka mõistetud betoonseinale visioone vabadusest. Eri uudisagentuuride edastatud kirjeldused kõlavad nagu kon­strueeritud müüt uuest rahvakangelasest – liiga uhke, et olla tõsi. Aga kuidagi need pildid sinna seinale, Palestiina poolele kusjuures, said. Ja arvata võib, et mitte lihtsalt.

“Banksy reisipiltidel”, nagu ta ise neid nimetab, võib näha müürile maalitud lihtsaid pilte, mis seostuvad vabadusega: palmisaar, tüdruk õhupallide abil kohe-kohe üle seina hõljumas jne. Enamikul piltidel on tekitatud illusioon, et müüris on auk, pragu, sealt saab redeliga üle vms.

Tallinna linnavalitsuse võitlus grafitiga paistab kõige selle kõrval kuidagi eriti mannetu.

Kujutle linna, kus grafiti ei ole seadusega keelatud, kus igaüks võib joonistada, kuhu iganes tahab. Kus iga tänav oleks värvitud miljonite värskete värvide ja lausekestega. Kus bussipeatuses ootamine ei oleks kunagi igav. Linn, mis oleks nagu elav ja hingav asi, mis kuulub kõigile, mitte ainult kinnisvaraagentidele ja suurtele äriparunitele. Kujutle sellist linna ja lõpeta see seina vastu nõjatumine - sein on märg.

(tekst Banksy ametlikult veebisaidilt www.banksy.co.uk)

* * *

BANKSY: "Need galeriid on nagu käputäie miljonäride trofeekabinet. Rahval ei ole mingit sonaõigust, mis kunsti nad näha saavad. Tore on selle valikuprotsessiga mõnikord manipuleerida. 'Anna tuge häiritutele ja häiri tugevaid' nagu Eleanor Roosevelt kunagi ütles"

** *

BANSKY: "Grafititegijad ei ole tõelised kurikaelad. Seda tuletavad mulle pidevalt meelde päris kurikalead. Nemad peavad mõtet, et sa murrad kuhugi sisse, ei varasta midagi ja jätad endast maha suure kirja enda nimega kõige alaarenenumaks ideeks üldse."

Mida Banksy veel on teinud:

* Kujundanud plaadiümbriseid – kuulsaim neist Bluri “Think Tank”.

* Teinud grafitikunsti tellimustöid sellistele suurfirmadele nagu Puma või MTV ja organisatsioonidele nagu Greenpeace.

* Esimese kuulsuse kogunud šabloonikunstnikuna, näiteks sai Londoni plankudel näha kahe suudleva (mees)politseiniku kujutist.

* Kirjutanud Londoni loomaaia elevandimaja seinale teksti: “Ma tahan välja. See koht on liiga külm. Talitaja haiseb. Igav, igav, igav.”

* Printinud printsess Diana seitsmendaks surma-aastapäevaks 50 lehte 10naelastega, millel oli Diana nägu.