Barokne Baier
Millegipärast olen ma alati veendunud, et reisisihtpunktis peab olema soojem kui kodus. Et saab jalutada, hõlmad eest lahti, ja värske välismaa õhk asendab kõik argimured vabadusiha toitva eufooriaga. Mantlid võib koju jätta ja peaasi, et T-särke on kaasas nii palju kui nädalas päevi.
Kuid München, kurinahk, võttis mind vastu külmast tihedaks jäätunud õhu ja teravate tuulepuhangutega. Nii sain ma oma olematu jope alla laduda kõik oma T-särgid (esmaspäevast reedeni) ja kenalt tuttavalt laenata lisaks suure heleoranži salli. Kusjuures kõik see toimus nagu déjà-vu – käisin paari aasta eest samal ajal samas kohas… ja sama külm oli. Aga ju lootus sureb viimasena.
Õnneks on mälu nagu sõel, millega makarone kurnata. Kusjuures makaronid on positiivsed elamused ja keeduvesi on kole ilm. Keeduvesi las läheb kraanist alla. Aga ega mul sellest paari aasta tagusest käigust ka suuremat makarone kurnale jäänud. Kuid mõned siiski. Ja teisel korral tundus mulle München koos kogu oma väikekodanliku fluidumiga juba päris kena kohana.
Vananevad kuningannad
Millegipärast mängivad sakslased pensionärirolli eriti hästi välja. Nad vastavad kõigile karikatuursetele camp-kuvanditele suurima heameelega ja ilma igasuguse valehäbita. Saksamaa jõukaimas osas, Baierimaa pealinnas Münchenis, olid need vanaprouad muidugi veel eriti camp’id. Tõenäoliselt voolavad neil kuldehted ka vereringes – igal juhul raamis päiksepuudriga poleeritud nägusid alati vähemalt korralik peotäis kuldhelmeid. Ju on Müncheni jõukas seljatagune teinudki sellest kohast ühe tõelise ehteparadiisi, kus kõrvuti vohab nii nüüdisaegne kontseptuaalne ehtekunst kui ka kalkuleeritud tarbedisain.
Veel veetlevatest vanaprouadest. Juhtusin mõne aasta eest suhtlema ühega neist ka põhjalikumalt – selgus, et tegemist on Missis Bucketi (see on üks tõusiklik tegelane superlahedast BBC komöödiseriaalist, kes palub end kutsuda "Missis Bouquet’ks") klooniga päriselus. Muidugi oli see daam leidnud endas piisavalt kuninglikku verd, et kanda tiitlitega garneeritud nimekuju ja avada oma maamõisas museaalse väärtusega restoran-hotell. Lisaks kuuluvad ühe sellise proua arsenali suured kuldraamiga prillid, mõõtmatu suurusega pontšo-pleed ja pea mahtu vähemalt kahekordistav föönisoeng. Püüan nüüd meenutada selliseid stiilinäiteid Baierimaa kuningannadest ka Eestis, aga ega neid naljalt leia. Ivi Eenmaa ja Valve Kirsipuu võib-olla. Ja Eve Kivis on potentsiaali, kuid volüümist jääb vajaka.
Eest muuseum
Et sujuvalt libiseda üle järgmisele teemale, võiks nende prouade kohta öelda – "Tagant gümnaasium, eest muuseum". Sest muuseumid on Münchenis tõesti suurepärased. Tänu pressikaardile (kõik muuseumid tasuta) ja nigelale ilmale õnnestus mul külastada viie päeva jooksul kaheksat muuseumi. Usun, et see on ametlikult minu isiklik rekord. Kusjuures tänu teadmisele, et satun sellesse ehtemaailma pealinna kindlasti veel, otsustasin kaks maiuspala – kuninglikud regaaliad ja antropoloogiakogud – jätta tulevikku.
Esiteks muidugi Pinakothek der Moderne. Ligi kolme aasta eest avatud muuseum meenutab väljastpoolt ähvardavalt Tartu kaubamaja oma õblukeste sammaste ja hallide betoonpindadega, kuid sisemuses saavad kõik kultuurihuvilised pimestatud valgusmängude, kaarpindade ja muidugi kaasaegse kunsti poolt. Peale moodsate klassikute püsiväljapaneku olid hetkel üleval ka Joseph Beuysi, Nobuyoshi Araki ja Wolfgang Tillmansi teemanäituseid. Lisaks laia haardega retrospektiiv saksa ehtekunstniku Hermann Jüngeri loomingust ja muuseumi sügavamas sopis asuv kammerlik kaasaegse ehte püsiekspositsioon. Viimane tundus oma teatavas meelevaldsuses eriti uhke. Pinakothek der Moderne illustreerib eeskujulikult tänapäeva muuseumikontseptsiooni, kus kunsti taga võib aimata ka kogusid koostavate inimeste piirjooni, tujusid, kirgi… Väga inimlik lähenemine.
Kuid isegi Baierimaal ei liigu raha kultuurisfäärides piiramatutes kogustes – kui jalutasin pärast Pinakothek der Modernes käiku klassikalisemates muuseumides – Baieri Rahvusmuuseumis, Antiigimuuseumis või Alte Pinakothekis –, siis kerkis kohati silme ette pilt suure isuga nooremast vennast, kes vanemate eest kõik pudru on nahka pistnud. Pleekinud tekstiiltapeet vana pinakoteegi Rubensite taga lokkis kurvalt ja tihti õnnestus mul olla tohutuis muuseumides üks umbes kolmest külastajast…
Tagasi lapsepõlve
Üks minu jaoks täiesti ootamatu leid oli krüptilavastuste näitus Baieri Rahvusmuuseumi keldrites, mis sisaldas sadakonda tardunud stseeni Kristuse elust, mis on olnud 17.–20. sajandil üles seatud peamiselt Napoli ja Sitsiilia kirikute krüptiruumides. See oli reis lapsepõlve mängulisematesse hetkedesse – filigraanselt välja voolitud turud ja linnatänavad sadade inimfiguuridega kõnetasid umbes viieaastast poissi, kes on kuskil mu sisemuses õnneks veel olemas. Nukkude näoilmed, kalu püüdvad flamingod või turul rippuvad verised lihakehad meenutasid tegelasi ajast, kui lastesaade tähendas veel võimalikult tõetruud nukufilmi. Kui lapsed saaks täna valida terminaator-nukk-monstrumi või selliste portselanist ja pabermassist tegelaste vahel, siis huvitav, kumma nad valiks. Usun, et terminaatorid pageks koos saurustega, sabad jalge vahel, kurjemaid aegu ootama.
Vorstid vees
Üsna ootamatu oli ka avastus, et õuduslood saksa köögist ei osutunud sugugi vettpidavaks. Või ei ole ma veel piisavalt rikutud sushi- ja vahemere-buumist? Võib küll juhtuda nõnda, et tellides mõnes hiiglaslikest (no tõesti!) oldehansa-stiilis õlletubadest praadide menüüst vorstid (mõttes mõlkumas ahjukartulid vorstide ja salatiga), tuuakse su ette kauss keeduveega, kus sees ujumas kaks valget mustatäpilist (jahvatatud pipar kumamas läbi sooleseina) viinerit. Aga kui unustada vorstide koolnukahvatu jume, siis maitsesid need päris hästi. Õnnelikumad said kõrvale ka saksapäraselt valmistet kartulisalati ja koos õllega leidsid kohalikud kulinaariaimed tee tänulikku eesti kõhtu. Üldse ei tasuks Baierimaal hakata väga veinikaartidega või, veelgi hullem, mingite džinntoonikutega jändama – niikuinii maandute ikka pooleliitrises õlleklaasis. Soovitatavalt kergelt sogases, kuid väga hea viljamaitsega weissbeer’is.
Kui suhted saksa köögiga ikka väga teravad, tehke asja mõnesse sushi-kohta. Seda võib võtta ka kui protestiaktsiooni Eesti ebaloomulikult kõrgete sushi-hindade vastu – iga mõistlik inimene saab aru, et neli riisipalli ei saa maksta sada krooni! Münchenis (nagu igas Lääne-Euroopa suurlinnas) võite leida restorane, kus 8–10 euro eest saate tunni aja jooksul süüa end pilusilmseks riisipalliks, kel norileht kenasti sallina ümber.
Hullu kuninga muinasjutulossid
Kui te pole just muuseumitöötaja või muidu ülemäära kultuurne, siis väljaspool muuseumiseinu võib Müncheni pakutav jääda veidi kasinaks. Aga et see linn on end kenasti istutanud Alpide jalamile, siis leevendab seiklusjanu üks väljasõit mägede poole.
Väidetavalt Saksamaa kõige populaarsem reisisihtpunkt Neuschwanstein tundub esialgu kuidagi kahtlaselt tuttav isegi neile, kes pole sinna eales sattunud. Siin on muidugi mängus popkultuuri ablas käsi – Neuschwansteini järgi konstrueeris Disney muinasjutulossi, milles elas uinuv kaunitar animatsioonist "Uinuv kaunitar". Nõnda tervitab sarnane võltsloss kõiki Disneylandi külastajaid nii Prantsusmaal kui Ameerikas. Kuid ega ka selle lossi originaal vähem võlts ole. Baieri Ludvig II, hüüdnimega Hull Ludvig, ehitas selle lossi omakorda keskaegsete kindluste eeskujul – sakiliste tornikestega kindlusloss mäe otsas kuulub tõesti pigem mõnda muinasjuttu kui pärisellu. Kuid ühest lossist Hullule Ludvigule ei piisanud – Baierimaal on selliseid tervelt kolm. Sealhulgas ka Herrenchiemsee, millest pidi tulema täpne koopia Versaille’ lossist. Ainult et peeglid ja portselanlühtrid lossi saalides pidid olema kas või veidikene suuremad kui originaalis! Selline Ludvigu pillav ekstravaganza pankrotistas muidugi Baieri kuningakoja ja paljud tema elu dekoratsioonidest jäidki lõpuni ehitamata. Kuid vaevalt et see teda ennast väga morjendas, sest näiteks oma liba-Versaille’sse jõudis ta elu jooksul vaid korra. Igal juhul soovitan enne Münchenisse minekut viia end selle poliitiliselt rahumeelse, kuid iseloomult pöörase kuninga eluseikadega (paabulinnutroon, araabia stiilis kostüümipeod, Wagneri-kirg, uppumissurm) kurssi – aristokraatliku hulluse pitser aitab tõenäoliselt palju seikluslikumalt suhestuda muidu nii igavalt rammusa Baierimaaga.
Naissaar Saksamaal
Mina sõitsin Münchenist välja rongiga – umbes saja kilomeetri kaugusel asub Baierimaa suurim järv Chiemsee. Saarel on kaks asustatud saart, millest suuremal asub siis see kuulus Ludvigi versioon Versaille’st. Teisel endine nunnaklooster pluss hulk suvitusmaju. Ka päev oli lõpuks ometi ilus – siledal veel ujusid killud jääkoorikust ja järvel peegeldusid sinakashallid Alpid. Meie istusime külma trotsides paati ja suristasime Chiemsee väiksema saare, Naissaare (Fraueninsel) poole.
See saar on veepiirist veepiirini kaetud armsate tirooli stiilis majakestega ning isegi umbes 1200aastase ajalooga klooster koos kirikuga ei suuda idülli lisada hetkel täiesti tarbetuna tunduvat mastaapi. Et turismihooaeg ei olnud veel alanud, siis püüdsime leida lumelaikudes keksides teed mõne söögikohani. Minu giidiks olnud ehtekunstnik mäletas, et üks kahest saare restoranist on kohutava reputatsiooniga ja teine pidi olema ülihea, kuid ta paraku ei mäletanud, kumb on kumb.
Olukorra lahendas asjaolu, et avatud oligi neist vaid üks. Tellitud praad (keeduvees ujuv lehmaliha, kartul ja porgand korraliku mädarõikahunniku all) tundus mulle esimesel vaatlusel küll liialt rustikaalne pärast mitmetunnist värske õhu vanni, kuid osutus lõpuks tõeliseks puhaste maitsete kunstiteoseks. Turismihooajal pidavat Naissaare hittideks olema värske suitsukala ja nunnade poolt kokku segatud Klosterlikör, kuid seekord ei õnnestunud mul näha ei kalu, nunni ega likööri.
