“Berlin Alexanderplatz” – inimlikkuse mõõdupuu

Inimesel pole midagi enamat kui loomal, nendib Barbi Pilvre koos Alfred Döbliniga.

Alfred Döblin “Berliin, Alexanderplatz”
Tõlkinud Mati Sirkel. Tänapäev.
Punane raamat. Tallinn, 2007. 496 lk.
 
“Inimesel pole midagi enamat kui loomal” – see on vahepealkiri Alfred Döblini moodsa kirjanduse tähtteoste hulka kuuluva romaani “Berliin, Alexanderplatz” (1929) mahu­kas tekstis. Minu mälust kaevus selle lause peale kohe välja 25 aasta tagune filmielamus.

Fassbinderi “Berlin Alexanderplatz”, valminud Döblini romaani ainetel, nähtud Soome TV vahendusel: tõeline vaimne mats. Küllap istus minu tol ajal ägedas kujunemisfaasis olevale maitsele filmikeele ja ainese rämedus, samaaegne intellektuaalsus, madala ja kõrge põimumine, kohati eemaletõukav ja seda pingsamalt huviäratav pildijada inimsuse võimalikkusest, selle piiridest. Küllap tekitas Fassbinderi versioon Döblini suurteosest teadvuses ka mingi baasvermingu saksa asjast, millest pole siiani lahti saanud.  

Nüüd on siis film kinos ja raamat Mati Sirkeli eestinduses ilmunud. Järelsõnas (mida allpool korduvalt refereerin) vabandab ta, et seda saksa “Ulysseseks” (James Joyce’i moodsa kirjanduse tähtromaan) peetud teost oli kohati võimatu tõlkida: segu berliini kõnekeelest, lisaks saksa keel nii, nagu juudid seda rääkisid. Ometi on meie ees nüüd ligi viissada lehekülge kirjandusteksti, neile, kes originaali kunagi pusima ei lähe.

Juudi päritolu saksa kirjaniku, psühhiaatriharidusega Albert Döblini (1878–1957) romaan Berliini elust 1920ndatel on olnud ­bestseller ning tõlgitud mitmetesse keeltesse. Samas ettevaatust sõnast “bestseller” vaimustumisel: Döblini tekst on romaanitehniliselt uuenduslik, nõuab sisseelamist: kirjanik kasutab teadvuse voolu, tarbetekstide montaaži, sisekõnet, perspektiivide ja aegade vaheldumist. Niisiis kirjandus, mitte juturaamat. Stiililiselt annab Döblini tekst väidetavalt edasi tollase suurlinna hektilist argipäeva (sks hektisch, mida saab tõlkida kui “palavikuline”, kuid on võõrsõnana tuumakam).

Lugu on lühidalt järgmine: vanglast vabanenud tapja Franz Biberkopf naaseb Berliini, et alustada uut elu, ja vaatamata headele kavatsustele saab temast varas ning sutenöör. Loo taustal rullub lahti suurlinna tukslev argielu, pigem alamkihi fookusest, geograafiliseks keskmeks idapoolse Berliini keskus Alexanderplatz (kus nüüd kõrgub kunagise ­DDRi ajastu sümbol teletorn). Döblinit on peetud moralistiks ja tema sõnum võiks olla: väikese inimese inimväärne elu kiskjalikus maailmas on keeruline ja üldjuhul neelab elukeeris inimese endasse.
Kirjanik ise põgenes 1933 pärast Riigipäeva põlengut Saksamaalt Pariisi ja sealt edasi Ameerikasse. 1946 söandas ta naasta Saksamaale, kus ta hilisem looming paraku enam laia tähelepanu ei äratanud. Günter Grass, kes peab end tema õpilaseks, on Döblini hilisema retseptsiooni kohta öelnud: “Edumeelsete vasakpoolsete jaoks oli ta liiga katoliiklik, katoliiklastele liiga anarhistlik, moralistidele ei pakkunud lollikindlaid teese, ööprogrammi jaoks liiga vähe elegantne, kooliraadio jaoks liiga vulgaarne...”

Kuidas siis lühidalt kokku võtta: kes oli Döblin kui kirjanik ja intellektuaal ja miks tema mõtted peaksid meile täna huvi pakkuma? Kirjandussõbrale läheb ta kui moodne klassika, muidugi. Inimloomusest huvitujale pakub Döblini suurteos kindlasti äratundmis- ja avastamisrõõmu. Berliini ja saksa fännil  on selle raamatuga aga oma a si ajada.

Grass veel kord: “See Ida-Berliini perearst tunnistas, et ta ei kuulu ei saksa ega juudi rahvusse; tema rahvus olevat lapsed ja ­narrid. Nii et inimsõber ja fantast? Viljakas jampsija? Aktiivne sotsiaaldemokraat... Sõnaküllane kunstipõlgur ja Preisi Kunstide Akadeemia liige; emantsipeerunud juut ja kierkegaard’lik katoliiklane...”

Arvatavasti on tänasele kärsitule lugejale Döblini raamat paras kätte võtta pärast seda, kui on mõned osad Fassbinderit vaadatud.

 

Eestis esimest korda ekraanil
“Berlin Alexanderplatz” (1978–1980)
Režissöör Rainer Werner Fassbinder
Osades Günther Lamprecht, Gottfried John, Barbara Sukowa, Hanna Schygulla jpt.  
Üle 15 tunni kestev 14osaline seriaal restaureeriti digitaalselt käesoleva aasta alguses, režissööri surma 25. aaastapäevaks.
Filmimaraton leiab aset Tartus Athena kinos 25.–28. septembril ja Tallinnas Sõpruse kinos 28.–30. septembril.

Alexanderplatz täna
Ei Döblini suurromaan ega Fassbinderi samanimeline mammutfilm ole oma tähtsust tänaseni minetanud. Pigem vastupidi, seoses Saksamaa ajalooliste muudatuste ja Berliini staatuse teisenemisega on mõlemad teosed aktuaalsed.
“Berlin Alexanderplatz” väljendab Saksamaa ja sakslase identiteediotsinguid uues ja ootamatus tegelikkuses, kohaspetsiifilisi kõhklusi ja psühholoogilisi paineid, mida on esile kutsunud liiga tormilised ühiskondlikud muutused. Paralleelid tänapäevaga on kujukad: kui romaan ja seriaal fikseerivad moraalset, majanduslikku ja poliitilist ebakindlust Weimari Vabariigis pärast Saksa Keisririigi kokkuvarisemist, siis praegune Alexanderplatz demonstreerib reaalsuses arveteõiendamist DDRi füüsilise pärandiga.  
Alexanderplatz ehk Alex oli 1920. aastatel vana Berliini süda, igaühele midagi pakkuva metropoli dünaamiline äri- ja meelelahutuskeskus, dekadentsete lõbustusasutuste koondumispaik. Sellest vanast väljakuansamblist säilis Teise maailmasõja järel vaid paar maja koos U- ja S-Bahni jaamadega. Ida-Berliin ehitas Alexi 1960.–70. aastatel üles stiilse modernistliku keskväljakuna, kus sotsialistlikku heaolu märgistas võimas kaubamaja koos välisturistidele mõeldud pilvelõhkujast hotelliga.
Kuid nüüd on enamik platsi hooneist kapitaalselt ümber ehitatud ja majade välisküljed euroremondiga ilmetuteks standardfassaadideks degradeeritud. Alexi DDRi esteetiline identiteet on täielikult kaduma läinud ja kurioossel kombel sümboliseerib nii platsile igiomast dekadentsust vaid 1980. aastate keskel avatud esimesi DDRi homobaare U-Bahni viadukti all!    
Harry LiivrandAlexanderplatz täna
Ei Döblini suurromaan ega Fassbinderi samanimeline mammutfilm ole oma tähtsust tänaseni minetanud. Pigem vastupidi, seoses Saksamaa ajalooliste muudatuste ja Berliini staatuse teisenemisega on mõlemad teosed aktuaalsed.
“Berlin Alexanderplatz” väljendab Saksamaa ja sakslase identiteediotsinguid uues ja ootamatus tegelikkuses, kohaspetsiifilisi kõhklusi ja psühholoogilisi paineid, mida on esile kutsunud liiga tormilised ühiskondlikud muutused. Paralleelid tänapäevaga on kujukad: kui romaan ja seriaal fikseerivad moraalset, majanduslikku ja poliitilist ebakindlust Weimari Vabariigis pärast Saksa Keisririigi kokkuvarisemist, siis praegune Alexanderplatz demonstreerib reaalsuses arveteõiendamist DDRi füüsilise pärandiga.  
Alexanderplatz ehk Alex oli 1920. aastatel vana Berliini süda, igaühele midagi pakkuva metropoli dünaamiline äri- ja meelelahutuskeskus, dekadentsete lõbustusasutuste koondumispaik. Sellest vanast väljakuansamblist säilis Teise maailmasõja järel vaid paar maja koos U- ja S-Bahni jaamadega. Ida-Berliin ehitas Alexi 1960.–70. aastatel üles stiilse modernistliku keskväljakuna, kus sotsialistlikku heaolu märgistas võimas kaubamaja koos välisturistidele mõeldud pilvelõhkujast hotelliga.
Kuid nüüd on enamik platsi hooneist kapitaalselt ümber ehitatud ja majade välisküljed euroremondiga ilmetuteks standardfassaadideks degradeeritud. Alexi DDRi esteetiline identiteet on täielikult kaduma läinud ja kurioossel kombel sümboliseerib nii platsile igiomast dekadentsust vaid 1980. aastate keskel avatud esimesi DDRi homobaare U-Bahni viadukti all!    

Harry Liivrand

Mässav sakslane
Fassbinder (pildil) purskas ja jõudis pursata. Ta oli energiline, jõuline, julm enda vastu. See õigustas teda olema julm ka teiste vastu. Muidugi lõppes selline elu varakult. Kuid 36 eluaastaga jõudis ta lavastada üle 40 filmi, lisaks “Berlin Alexanderplatz”.
Ta kirjutas pea kõigile oma lavastustele ise stsenaariumi. Ta monteeris oma filmid ise. Sellise viljakuse juures on loomulik, et tema filmides kohtab nii geniaalseid passaaže kui amatöörlust.
Tema filmide kohal on seda, mida nimetame saksa raskepärasuseks, aga ta filmid ju näitavadki sakslast – sõjajärgse Saksamaa majandusime kuulsuse varjus ­elavaid hari­­likke inimesi. Kaine saksalik ­ühiskond on sead­nud reeglid, mille vastu ­inimesed – aga ka sakslased on inimesed – ­põrkavad.
Tema filmide stiilis võivad kriitikud leida brechtlikku sotsiaalselt sapist otseütlemist, artaud’likku julma teatrit, aga ka hollywoodlikku melodramaatikat. Ta oskas balansseerida ütlematajätmiste ja järskude paisutuste vahel, aga jääda samas saksa painega realistiks.

Jaan Ruus