Bernardo Bertolucci (16. III 1941 – 26. XI 2018) in memoriam

Esmaspäeval, 26. novembril suri 77aastasena režissöör ­Bernardo Bertolucci.

Foto: Matteo Chinellato / Shutterstock.com

1941. aastal Itaalias, Parmas sündinud Bertolucci kasvas intellektuaalide peres, tema isa oli poeet ja ema õpetaja. Isa oli hea sõber toona ennekõike kirjanikuna tuntud Pier Paolo Pasoliniga, kes noore Bertolucci omal ajal filmitööstusesse sokutas, algul enda assistendina, hiljem juba stsenaristina. Muu hulgas on Bertolucci panustanud kaasstsenaristina ka Sergio Leone kultusfilmi „Ükskord metsikus läänes“ („Once Upon a Time in the West“, 1968).

Korraliku Itaalia intellektuaalina oli Bertolucci mõistagi oma vaadetelt radikaalne vasakpoolne ja see kajastus ka ta töödes, mis olid üldjuhul laetud nii poliitikast kui erootikast. Ühest küljest oli Bertolucci kindlasti üks Itaalia kino tipptegijaid, ent samas murdis ta võimsalt läbi ka Hollywoodis.

Tema skandaalseim film oli „Viimane tango Pariisis“ („Ultimo tango a Parigi“, 1972), mis esiteks mõjus omas ajastus väga šokeerivalt ja tõi endaga kaasa ka uue laine jamasid #MeToo kontekstis, sest nii lavastaja kui peaosalise Marlon Brando käitumine noorukese näitlejanna Maria Schneideriga oli võtteplatsil olnud kohutav.

Kuulsamatest filmidest järgnesid veel „1900“ (1976) Itaalia 20. sajandi klassivõitlusest Robert De Niro ja Gérard Depardieuga peaosades; 1987 valminud „Viimane keiser“ („The Last Emperor“), mis võitis kokku üheksa Oscarit, sealhulgas ka parima režissööri oma; sensuaalne „Kaitsva taeva all“ („The Sheltering Sky“, 1990) Debra Wingeri ja John Malkovichiga ning nostalgiline „Unistajad“ („The Dreamers“, 2003), mis viib vaatajad 1968. aasta kevadel Pariisi, kus leiavad aset nii tudengirahutused kui veider armukolmnurk jõukast perest pärit kaksikute ja korraliku Ameerika üliõpilase vahel.

Bertolucci oli huvitavalt vastuoluline mees – radikaal, ateist ja marksist, kes suutis samal ajal läbi lüüa Hollywoodis ning töötada oma aja kõige kuulsamate näitlejatega, seda hoolimata sellest, et suurem osa tema filme on ka seksuaalses mõttes üsna provokatiivsed.

„Kui me räägime kommertsfilmidest, siis ma naudin tunnet, et olen teisest hõimust, tegutsen seal infiltraatorina,“ on Bertolucci ise oma Hollywoodi edulugu kommenteerinud.