KOOMIKSIMAAL: John Smith “Surm kämpingus”, 2002/2003. Vallo Kruuser

John Smithi näitus “Marko und Kaido” Tallinna Kunstihoones, kuni 16.veebruarini.

Kaido Ole ja Marko Mäetamm on see tandem, kes neopopkunstnik John Smithi varjunime all (või kaubamärgi all, kuidas kellelegi) ja naiivsevõitu kosmoseodüsseiat jutlustades, esindavad sel aastal Eestit Veneetsia biennaalil, kunstimaailma ühel kõige tähtsamal üritusel. Nende projekt kunstihoones valiti õnneliku juhuse tõttu selle aasta näitusteprogrammi juba eelmise aasta algul, siis kui polnud veel teada, et just John Smithi kasuks otsustab kohalik biennaaližürii.

Sellise kokkusattumise tulemuseks on Eesti väljapaneku (täpsemalt, projekti ühe osa) esmakordne tutvustamine kodupublikule enne biennaali. Juba on nii meedias kui kuluaarides spekuleeritud Ole-Mäetamme projekti taseme ja konkurentsivõime üle, ent minu meelest pole küsimus üldse selles. Biennaali iseloomu arvestades on ju tegu kunstipoliitilise sündmusega, mitte niivõrd parima võimaliku kunstniku väljaselgitamises. Seetõttu on biennaali võrdlemine olümpiamängudega ebaadekvaatne. Poliitikas mängivad läbilöömiseks ja tulemuse mõõtmiseks teatavasti teised reeglid kui spordivõistlusel. Milline töö pälvib biennaalil ametliku tunnustuse preemia näol, määrab ennekõike lobitöö rahvusvahelises preemiakomisjonis.

Seni on Eesti ennast biennaalil näidanud kõrgtehnoloogilise ja kontseptuaalse kunsti maana, mille ekspositsioonidest tõstaksin esile Ando Keskküla ja Ene-Liis Semperi eksistentsialistlikke videoprojekte. Aastal 2003 viib Eesti Veneetsiasse aga maalikunsti – selle vana kummituse! Häbeneda pole aga midagi. Ruumilise illusiooni ja koomiksimaali meister Ole koos pseudoteaduslike (usu)süsteemide konstrueerija   Mäetammega -  see kooslus väärib missat. Teisalt, maal pole biennaalilt kusagile kadunud, see vasakpoolitsevate radikaalide poolt lahmivalt “kodanliku kauni kunstina” tituleeritud kunstiala pakub igal biennaalil midagi huvitavat, kaasaegset ja ajakajalist. Selletõttu ütlevadki konservatiivid, et klassikaline kõrgkultuur ilmutab end biennaalil haruldaseks muutunud käsitööna ehk maalikunstina.

Kas John Smithi projekt – Mäetamme ja Ole mõlema ühine alter ego - on originaalne, on minult küsitud. Rääkida tänapäeval kunstiteose originaalsusest on sama kui kõnelda maitse piiridest. Neopostmodernismi ajastul tundub mõlema esteetilise kategooria ühene määratlemine kahtlasena. Suhtes kontekstiga jõuame me vastusele  lähemale. Kel meeles Young British Art’i staarkunstnik Gary Hume, kes 1999 esindas Veneetsias Inglismaad, on John Smithiga paralleelid muidugi kerged tekkima (ja mitte ainult Eesti kunstnike müstifitseeritud personifikatsiooni igiinglasliku nimekuju pinnal …). Mulle sümboliseerib John Smithi nimi ka globaliseeruvat kunstimaailma, kus isikumüüdile eelistatakse rohkem universaalset ja trafaretset grupiidentiteeti. Kosmosesõidu plaanid kütkestavad alati masside tähelepanu ja lasevad samastuda kellegi John Smithiga, justkui ühega “meie endi hulgast”. Veneetsia biennaalile kui valdavalt mainstream-kunsti pealavale peaks eestlaste projekt sel põhjusel hästi sobima. Ja maalikunst on üsna maine nähtus.    

Vaataja silmadele apelleerides organiseeritakse tänavust biennaali populistliku maiguga üldpealkirja all  “Unistused ja konfliktid. Vaataja diktatuur”. Peakuraator, itaallane Francesco Bonami, on varasemalt toetanud Jaan Toomiku ülesastumisi, huvitudes peamiselt videost, installatsioonikunstist ja performance’ist, samas võtnud viimasel ajal Ida-Euroopa kunsti vastu üldisemalt sõna. Aga ma ei teeks selle põhjal mingeid ennustusi Eesti väljapaneku võimaliku edu kohta, loetlen vaid fakte.

Meeldetuletuseks - John Smith astus esmakordselt publiku ette aastal 2001 Kunstnike Liidu aastanäitusel skandaali tekitanud kuraatoriprojektis “yBa”, eksponeerides holokausti ja Hitleri teemalisi maale. Veneetsia biennaal läheb lahti 15.juunil.