Ühes teises kriisikoldes kohtas Ameerika kaameramees tänaval kolme kohalikku last, kes küsisid temalt kommi. “Ooda­ke siin! Tagasi tulles annan,” ütles ta ja astus majja, mida tahtis filmida. Kaks last jooksid minema, üks tüdruk jäi kannatlikult kommi ootama. Kui mees majast väljus, lebas pisike keha juba liikumatult tänaval.

Sellised stseenid on sõjareporterite ja -fotograafide elu pärisosa. Aga kuidas selliste situatsioonidega toime tulla tsivilisatsioonis, kui surm enam nurga taga ei hiili? Kuidas juhtunule silma vaadata või üldse edasi töötada?

Kõige ootamatum on see, et suurem osa neist jätkab vabatahtlikult täpselt sama­moodi samal tööpostil. Paljud kirjeldavad seda kui sõltuvust. Briti fotograafi Tim Hetheringtoni järelehüüdes meenutab sõber, kuidas nad kord lõkke ­ääres arutasid, et riskist on saanud nende armuke, “kes paneb meid tundma end erilise ja elusana”, kellega “proovisime ikka veel ühe tantsu teha.” See armuke röövib igal aastal maailmas kümneid fotoreportereid.

Teine põhjus: kui oled juba käinud sellistes kohtades, pead minema jälle, sest ükski teine teema ei tundu pärast sääraseid läbielamisi enam piisavalt oluline. Mida teha teadmisega Strauss-Kahni seksiseiklustest, kui tapetakse väikseid lapsi?

Või nagu on öelnud ühe silmaga Colvin sõjareporterite kohta ise: “Meie missioon on anda jubedustest teada võimalikult adekvaatselt.” Jah, sest kuidas muidu saaks maailm üldse teada neist õudustest? Mõnikord tuleb saada sõltlaseks jubeduste talletamisest, et teha head.