Bluus on puu ja viljad kõik muu

Siim Holvandus kohtus möödunud nädala keskel Tallinnas esinenud blues’ivana David “Honeyboy” Edwardsiga.

92aastane mister Edwards on viimaseid elavaid bluusilegende. Nimekiri artistidest, kellega ta on koos esinenud, meenutab väljavõtet bluusientsüklopeediast. Toome ära vaid mõned nimed: Big Joe ­Williams, Tommy Johnson, Robert ­Johnson, ­Sonny Boy Williamson II, Little Walter, Big Walter, Muddy Waters, Howlin’ Wolf, John Lee Hooker. Laiemale publikule on ehk tuttavamad nimed Peter Green (Fleetwood Mac) ja Keith Richards, kelle nime vanahärra meenutada ei suutnud ja kellest ta rääkis kui “tollest poisist Rolling Stonesist”.

Pika elutee jooksul on mr Edwardsilt ilmunud samas hämmastavalt vähe plaate – interneti muusikateatmik All Music Guide toob neid ära vaid kümme. Esimene kord salvestas teda 1942. aastal USA Kongressi raamatukogu tarbeks Alan Lomax (oluline folklorist ja muusikakoguja USAs). 50. aastate alguses kolis Honeyboy Chicagosse, kus salvestas järgmise plaadi materjali, see jõudis aga kuulajateni alles paarkümmend aastat hiljem. 1972. aastal kohtus Honeyboy valge bluusifänni ja suupillimängija Michael Frankiga, kellega koos esineb ta tänase päevani. 70ndate lõpus Franki asutatud plaadifirma Earwig Records all on ilmunud ka enamik hilisemaist Honeyboy albumeist.

Veel möödunud aastal tuuritas mr Edwards koos kolme eakaaslasega – ­Robert Lockwood Jri, Henry­ ­Townsendi ja Homesick Jamesiga. Paraku liitusid viimati nimetatud mullu taevase bluusibändiga.

Tuleb tunnistada, et teatud kõhklused vanahärra võimete suhtes olid ka mul. Kuid need kadusid esimeste lugude ajal – vanahärra vormi ja mõtteselgust võiksid kadestada palju nooremadki interpreedid. 92aastase taadi näpud jooksid, jalg tatsus ja silmad särasid restoranis Clazz lava ette kogunenud keni tüdrukuid silmitsedes.

Üllatada suutis mr Edwards ka vastuvõtjaid. Hotelli jõudes avaldas ta soovi puhata, kuid ei heitnudki Ronald Reagani kombel pärastlõunaseks tukastuseks külili, vaid võttis ette pudeli õlut ning hakkaks suupilli mängima. Neljapäevaks oli planeeritud õhtusöök vanahärra retseptide järgi. Mr Edwards valmistas peentele kokkadele pettumuse, öeldes, et eelistab grillkana ja kokakoolat, mida teatavasti ei saa mingil juhul gurmeemenüüks pidada.

*

Mr Edwards, kust on pärit teie elujõud? Mis sunnib teid nii soliidses vanuses andma kuni kaheksa kontserti nädalas? On see sisemine tung või kuri mänedžer, kes seljataga piitsa vibutab?
Mulle lihtsalt meeldib pilli mängida, olen kitarriga kokku kasvanud. See pole mulle kargu eest, aga midagi sinnapoole küll.

Kui vanalt pillimänguga algust tegite?
Minu esimene töö oli puuvilla korjamine isa pooleteratalus. Eks ma mängisin siis ka kitarri, kuid tõsisemalt õhutas mind harjutama Big Joe Williams. Minu profikarjääri alguseks võib pidada aega, mil kolisin New Orleansi.

Kui vanalt te pillimänguga teenima hakkasite? Kas mäletate esimest klubi, kus hakkasite esinema?
Esimene esinemiskoht oli poe kõrval, kus päevade ja ööde kaupa jõime ja bluusisime. Neljateistaastaselt võtsin esimest korda nina viltu ja sellest ajast peale on tervis korras olnud. Esimene restoran, kus esinesin, oli Little Heights. Olin siis seitsmeteistkümnene, kuid nägin ­välja nagu kaheteistkümnene. Ega mind ­polekski kõrtsi lastud – ol in liiga noor –, kuid esinema lubati siiski. Esinesime seal Big Joega.

Mis teil veel elust Mississippi ­ääres meeles on?
Ma ei kannata kala. Üleujutuste ajal oli kala nii ropult palju, see ei maksnud midagi ja me pidime seda sööma vaat et seitse päeva nädalas. Kalast sai sõna otseses mõttes kõrini.
See aeg oli veel huvitav selle poolest, et kõik bluusimehed tundsid üksteist ja tulid sageli kokku väga erinevates koosseisudes, et teineteiselt õppida ja lihtsalt meeldivalt aega veeta. Kui napsi jagus, siis mängiti öö läbi ja kauemgi veel.

Te olite legendaarse Robert Johnsoni surma tunnistaja. Kuidas need lood sellega tegelikult olid? Kas ta ikka mürgitati ja kui, siis kes seda tegi?
Robert oli kole naistemaias mees. Arvatavasti Robert ikkagi mürgitati. Kohal oli ka üks mees, kelle naisega Robertil teatud suhted olid, ja arvatavasti tema siis sokutaski midagi Johnsoni joogi sisse.

Üks suuremaid tähiseid bluusiloos on Chicago bluusi tekkimine, mis tähendas sisuliselt elektripillide kasutusele võtmist. Millal saite teie endale esimese elektrikitarri?
Algul olid elektrikitarrid minu jaoks liiga kallid, mul polnud lihtsalt nii palju raha, et seda endale lubada. Päris oma elektripilli ostsin 1946. aastal veel enne Chicagosse kolimist.

Üks suuremaid Chicago bluusi legende on Muddy Waters. Mida oskate tema kohta öelda? Ühes oma palas väidab ta, et mitte kedagi ei saa temaga võrrelda. Oli ta tõesti teistest sedavõrd üle?
Muddy oli väga hea mees slide-kitarril. Ja tegelikult oli ta ikka vinge küll. Kui tal oli hea fiiling, siis mängis ta väga võimsalt. Ja tal oli enamasti alati hea olla, nii et ta kõlaski enamasti vägevalt.

Teine Eestis rohkem tuntud mees on John Lee Hooker...
Johni põhiväärtus on fantastiline rütm. (Jalg hakkab tatsuma, keha õõtsuma).Tegelikult õppis John väga palju just minult. Eriti heaks kitarristiks ei saa teda siiski pidada – ehk olin kehvapoolne õpetaja?

Vestluses mr Buddy Guy klubimänedžeriga selgus minu jaoks suisa uskumatu fakt: USAs ei tea umbes 80 protsenti inimestest, mis on bluus. Rääkides Robert Johnsonist, Howlin’ Wolfist või Muddy Watersist, küsivad nad, mis meeskonna mängijatega on tegemist. Veel umbes kümme protsenti on veendunud, et bluusi leiutas Led Zeppelin. Kas teie ja bluusi kodumaal ei üritatagi bluusi populariseerida?
Tõepoolest, bluus pole noorte seas kaugeltki nii populaarne kui näiteks hip-hop. Aga ei tohi unustada, et bluus tekkis ka ajal, mil helikandjad olid palju vähem levinud kui praegu. Aga oli siis ja on praegugi küllalt neid, kes ostavad bluusiplaate ja peilivad raadiotest bluusijaamu. On käivitatud ka mitmeid projekte, mis peaksid viima bluusi ameerika koolinoorteni. Kas see aga neile peale läheb...

Kuidas mõjutas bluusi retseptsiooni Ameerikas briti bluusi tõusulaine 60. aastate keskel, mis tegi kuulsaks Rolling ­Stonesi, Animalsi, Yardbirdsi, John Mayalli, Creami jne?
Mõju oli tõesti tohutu. Need ja teised bändid juhtisid peamiselt rock’n’roll’i kuulava noorsoo bluusi manu. Honorarid suurenesid, kasvasid ka bluusiplaatide tiraažid. Kahjuks peavad aga bluusilauljad seniajani Euroopas raha teenimas käima. See kestab juba enam kui nelikümmend aastat.

Kuidas need lood selle valge bluusiga ikka on? Kas tõesti pole valged mängumehed?
Oi, valgete hulgas on palju häid pillimehi. Paraku iseloomustab valgeid interpreete üks ühine omadus: nad ei oska laulda .

Bluusil on mitmeid huvitavaid definitsioone: bluus on see, kui heal inimesel on halb olla; kui valge mees laulab, siis see pole bluus, aga kui neeger läheb kingapoodi, siis see on bluus. Kõige kaunim ütlus kuulub aga vist Willie Dixonile: bluus on puu ja viljad kõik muu...
Bluusiga on tõesti nii, et seda kas tajud või mitte. Kui inimene tajub bluusi, siis tajub ta ka maailma enda ümber sellisena, nagu ta tegelikult on. Bluus on tõesti tüvi. Selleni jõudmine eeldab aga äratundmist, ausust enese vastu ja leppimist sellega, mis sa oled.

Bluusi on seostatud ka kurjusega: kui gospelis ülistatakse issan­dat ja tema tegusid, siis bluusis lauldakse teistel teemadel – kurjad naised, kärakas, pole katust pea kohal, ei tööd ega raha...
Midagi pole parata, kui elu on selline. Keegi meist pole sündinud, kuldlusikas suus. Elu on keeruline, aga temale ei tohi alla vanduda.

Chicago bluusiklubides üllatas meeleolu. Ehkki laval kurdeti ja kiruti rasket elu, valitses fantastiliselt rõõmus meeleolu.
Elule ei või alla vanduda. Rõõmsalt mängitav ja kergendust või lihtsalt rõõmu pakkuv muusika ei saa ju olla kuri ehk siis saatanast.