Pärast Bob Dylani kontserti Saku suurhallis ei saa ma tema plaate enam
ükskõikselt ja lihtsalt taustaks kuulata. Ta äratab minus
tundeid,
tahan või ei taha. Ma mõtlen tema lugude peale tükk aega
pärast plaadi
lõppu. Sest ta kõlab nagu ei miski muu.
Ka “Together Through Life”, tema värskeim CD, kõlab
nagu ei miski muu.
Püüan olla hästi täpne: see kõlab nagu kogu muusika,
mis on varem
kuuldud, see on nagu fraktaal, mille iga osa kordab iseennast alati
uuena, alati samana. Kõlad, fraasid, meloodiad – kõik on
ammu kuuldud,
aga kõik on taas uued. Ongi juba täitsa ükskõik, kuidas
ta seda teeb.
(Tegelikult on tal nende variatsioonide jaoks ka mingi matemaatiline
mudel olemas, aga sellest ta õnneks saladuslikult vaikib.) Kõik
on nagu
Dylani, aga samas nagu kõik need teised vanad, visalt elu külge
klammerdunud Ameerika laulud – Guthrie’st ja Seegerist, aga
kas või
Robert Johnsonist alates.
Dylan laulab nagu vana mees – peatumatult juttu vestes, voolates,
täiesti etteaimatavalt ja täiesti aimamatult. Jumala õnn, et
ta olemas
on ja et ta laulab.
8
