Kui Sacha Baron Cohen alustas trikitavate intervjuude ja haneks tõmbamistega kaamera ees – kunagi 90ndate lõpus, tõsisemalt 2000ndate alguses –, oli sinise kodupallikese Maa õhkkond märksa rõõsam ja sõbralikum. Ka „Borati“ esimese filmi ilmumise aegu (2006) oli olukord harmoonilisem. Kaugel ideaalsest, aga tagasi vaadates tundub see aeg üsna rahulik ja tore. Šovinism, rassism, seksism, antisemitism ja homofoobia olid meie kõrval olemas, aga vaiba all. Justkui vaikimisi. Ning võis arvata ja loota, et need iganenud, tüütud ja vägivaldsed meelsusžanrid kaovad tasapisi ajalukku.

Ja siis surkis Cohen, eriti just tema tegelaskuju reporter Borat Sag­diyev Kasahstanist, sinna vaipa auke ja kergitas seda. Kui ta vulgaarset juhmi mängides paljastas kellegi (näiteks) rassistlikud kalduvused ja tõekspidamised, oli see muidugi hüsteeriliselt naljakas, aga ka piinlik, valus, uskumatu ja ehmatav. Ebamugav ja hingekriipiv.


Nüüd, aastal 2020 on kõik see täiesti tavaline. 

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: