Bourgeois ja Salcedo
Louise Bourgeois’ näitus Londonis Tate
Modernis, kuni 20. jaanuarini 2008.
Prantsuse
päritolu USA kunstniku Louise Bourgeois’ nimi seisab
tänapäeva kunsti nimekirja tipus juba paarkümmend aastat ning
iga uus näitus mõjub tema reputatsiooni järjekordse
kinnitusena. Käesolev retrospektiiv Londoni Tate Modernis tähistab
kunstniku 95. sünnipäeva ning toob vaatajate ette loomingu alates
1940ndate lõpust. Elutöö ülevaatenäitused on tihti
üles ehitatud kummardusena tuntud kunstnikule, kellelt sellises eas enam
midagi radikaalselt uut ei oodata. Kuid erakordselt produktiivne Bourgeois ei
ole vanusele alla vandunud ning tema mässumeelse kunstniku imagost
räägivad ka vaid mõned aastad tagasi valminud teosed.
Bourgeois’ skulptuurid ja installatsioonid on
vormiliselt läbi teinud hulgaliselt muutusi, kuid sisuliselt tegeleb suur
osa neist ühtede ja samade teemadega. Juba 1940ndate teise poole
joonistustes hakkas ta kompima naise identiteedi ja isikliku sfääri
– kodu – omavahelisi seoseid. Edaspidised teosed puudutavadki
üha enam intiimsfääri, seksuaalsuse ja psüühilise elu
teemasid, mille kujutamisel kunstnik lähtub isiklikust ajaloost.
Intiimsuhted lähedaste inimeste vahel, mida kunstnik sümboliseerib
tihti seksuaalsete kujundite ning pehmete, isegi ebaskulpturaalsete materjalide
kaudu, tulevad Bourgeois’ loomingus esile nii positiivsete kui
negatiivsetena. Näitusel on väljas ikoonilised teosed “La
Fillette” (“Tüdrukuke”) – peenisekujuline
falloslik objekt, millesse on põimitud ka naise suguelundile viitavad
kujundid – ning installatsioon “Isa hävitamine”.
Mõlemad viitavad emotsioonidele, mis kunstniku psüühilist elu
ühel või teisel ajahetkel on valitsenud.
“La
Fillette” kuulub 1960ndate naiskunstiliikumise perioodi, kui
Bourgeois’ skulptuurid võtavad kasutusele seksuaalkujundid ning
hakkavad mängima androgüünsuse ideega. Kunstnik on ise oma
teostele palju seletusi andnud ning “La Fillette” tähistas
tema ellu kuuluvate meeste – abikaasa ja kolme poja – inimlikku
haavatavust. Peenis ei funktsioneeri Bourgeois’ kunstis fallilise
sümboli ja (patriarhaalse) võimu tähistajana, see on hoopis
pehme ja õrn objekt, mis võib vajada hoolt ja tähelepanu.
Kuid mitte igas olukorras, sest kommenteerides 1940ndate-50ndate ameerika
kunstimaailma macho’likkust, on Bourgeois öelnud: “Mul pole
midagi peeniste vastu, kuid mulle ei meeldi nende kandjad,” pidades
silmas macho-kunstnikke.
Installatsioon “Isa
hävitamine” toob aga vaataja ette lapsepõlvest
pärit hirmud ja negatiivsed tunded isa suhtes, keda Bourgeois kirjeldab
türanni ja perekonna reeturina. “Mu isa reetis mind, olemata see,
kes ta oleks pidanud olema. Eelkõige hüljates meid, et minna
sõtta, ja siis leides teise naise ning tuues ta meie majja.” Seda
installatsiooni, mis nagu teisedki 60ndate lõpu ja 70ndate
skulptuurid-installatsioonid kasutab poolabstraktset-poolantropomorfset
kujundlikkust, kirjeldab Bourgeois järgmiselt: tegemist on hirmutava
lõunalaudkonnaga, mille otsas istub isa ja vahib
kahjurõõmsalt, kui ema teda teenindab ja lapsed hirmunult vait
on; siis aga tõmbab perekond isa laua peale pikali, kisub ta
tükkideks ja sööb ära. Just sellised kirjeldused on pannud
aluse Bourgeois’ loomingu tõlgendamisele
psühhoanalüütilises võtmes.
“Isa
hävitamisele” vastanduvad tohutu suured ämblikukujud, mis
viitavad kunstniku emale, kes töötas go
beläänide restaureerijana perekonnaateljees, ning annavad
ämbliku kuvandile positiivse – emadust ja hoolitsust tähistava
tähenduse.
Ruumiinstallatsioonid, millele on antud nimeks
“Kongid” (“Cells”), edastavad samuti vastandlikke
tundeid, mis seostuvad nii kunstniku enda jaoks kui ka meie kultuuris
üleüldiselt “kodu” mõistega. See on välisilma
eest suuresti varjatud koht – kong –, kus
sissepoolepööratus, intiimsus ja kaitstuse tunne kohtuvad
isolatsiooni, ängistuse ja väljapääsmatustundega.
Bourgeois’ näitusele jõudmiseks ei saa
kuidagi mööda minna kolumbia installatsioonikunstniku Doris Salcedo
ruumiteosest “Shibboleth”, mis on põnev ja poeetiline
sissetung Tate Moderni turbiiniruumi. Tegemist on muuseumi kõige suurema
ruumiga, kustkaudu külastaja tavaliselt muuseumisse siseneb, ning selle
ruumi põrandasse on kunstniku tahtel sisse raiutud kitsenev-laienev,
kohati hargnev, aga siiski kindlalt ühest ruumi otsast teise suunduv
pragu. Tsemendist põrandapinda raiutud lõhe viitab agressioonile
ja piiride-lõhede tekitamisele erinevate inimgruppide, geograafiliste
piirkondade ja kultuuride vahel. Mäletatavasti oli piibliloos
“Shibboleth” sõna, mille abil tegid Gileadi mehed
selgeks, kes on nende vaenlane: efraimiit, kes esitas ennast Gileadi mehena ja
tahtis saada üle Jordani, hääldas “Sibboleth” ja
reetis end sellega (Km 12,5–6). “Shibboleth” on osutunud
vaatajate seas erakordselt populaarseks ning tekitanud palju debatte ka
kultuuriajakirjanduses, sest ega seda ei juhtu iga päev, et museum laseb
oma põrandapinda kunsti nimel lõhkuda.