Underiga saunas: Visnapuu (Peeter Rästas) ja Marie (Ülle Lichtfeldt). (Ott Kadarik)

“Noor Eesti”
Tekst: Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ja Jaanus Rohumaa.
Lavastaja Jaanus Rohumaa.
Näitlejad Ülle Lichtfeldt, Hannes Kaljujärv, Velvo Väli, Erni Kask, Lauri Kaldoja, Maarika Mesipuu, Mait Joorits, Peeter Rästas jt.
Dramaturgia Siret Paju.

Nooruslikust uljusest kummis rind, kaupmehestumast tõrkuv meel ja ilu igatsev vaim, mis ei lase end Euroopas röökival sõjakoletisel hirmutada – selline on rustikaalne idüll, mille “Noor Eesti” Rakvere teatri pöetud muruga pargis, tiigi kaldal, tammede ja saarepuude all valge särgi, rätsepakuue ja kikilipsu alt valla päästab.

Ei ole vaja otsida kaugelt Jaanus Rohumaa lavastusse sisse punutud paralleeli tänapäevaga – kas peaks noore Eesti vaim siis nüüd, mil riik riigi järel Euroopas võlakoorma all korisedes kokku variseb, laskma end pelutada? Ei, muidugi mitte! Toome aga talendid koju ja anname Pegasusele piitsa! Ajad ja olud ei ole ju kunagi halvemad ega paremad kui inimesed, kes selles ajas ja neis oludes elavad.

“Noor Eesti” on pealkirjale truudust vandudes läbi ja lõhki idealistlik, deklameeriv, paatoslik, aga samas pealispindne, muhedasti mööda tumedat tiigivett aerutav ajaviide, igaühele-midagi pretensiooniga meelelahutus, kus seda mainit uljust jätkub kahjuks ainult esimese vaatuse tarbeks, teine eksib juba pöördumatult ambitsioonikasse sümbolismisohu.

On kaunis suveõhtu ja taluperemees Aadama (Tarvo Sõmer) õuele kogunevad Semperi (Erni Kask) kutsel Visnapuu (Peeter Rästas) ja Gailit (Velvo Väli), Adson (Lauri Kaldoja) ja Under (Ülle Lichtfeldt), Tuglas (Mait Joorits) ja Emma/Elo (Maarika Mesipuu), Laikmaa (Hannes Kaljujärv).

Aadam pole muidugi lihtsalt paljunäinud elutark talumees, tema on üksiti ka minevik, olevik ja tulevik, Looming ja Loodu, esimene inimene, ja ta tütar Emma, kellest hiljem saab Tuglase “minu uus Elo”, on Elu, ja Aadama sõtta läinud kadunud poeg ei sümboliseeri vähemat kui igatsetud oma Riiki. Aga ega see sümbolistlik tasand omaette lavastust kuidagi ei õilista.

Neil noortel kirjameestel ja ühel kirjanaisel on tahtmine heita sumbunud kultuuritiiki kivi, mis lööks vee lainetama ja pritsiks suvitava väikekodanlase viigitud püksid märjaks. Tahtmatult meenutab see “organisatsiooni loomisega” kaasnev trall, esialgne Noor-Eesti taastamispüüd, tulevase Siuru sünd Eesti Kultuuri Koja halvastilavastatud asutamiskoosolekut, kus õilis ja idealistlik idee tähenärijate poolt kiiresti naeruvääristati. Nagu ikka, kui asjaks läheb, vajavad õlleklaasid täitmist, toit jahtub ära, enne vaja veel saunast läbi käia. Tark ei torma, Under pirtsutab “mina otsin iseenda elu – avarat, ilusat, uut elu”, jne...

Rohumaa saab veniva lõpuvaatuse eel võimaluse ka isiklikke paineid välja elada – siurulaste Estonia ballil markeeritakse presidendi vastuvõttu ning eeskava “kubistliku balletiga” laseb aimata Rohumaal kui niisuguste eeskavade lavastamises vilunul teatavate skisofreeniliste tunnete olemasolu. Eks raha lugev kultuuriametnik ja vaba vaimuga loovestja ongi üksteisega pidevalt vaenujalal, ja kui nad veel ühe inimese sees tülitsevad, siis...

Lavastuse parim osa on noorte arhitektide ja disainerite (Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür) otsekui hiiglasuurtest tikkudest laotud puitkonstruksioon, mis seob ühtseks ruumiks nii publikuala kui lava kui tingliku saunalava ja ulatub poodiumina tiigi kohalegi. Kaunis, loomisprotsessi illustreeriv (sõna sõna järel, pintslitõmme pintslitõmbe kõrval, lipp lipi peal) ja oma ajutisuses väga sümboolne on see laiendatud lavaruum.

Kahjuks lavastuse tekst (eri autorite ühistöö) on ilma selge fookuseta, alalõpmata end katkestada lubav lobisemine, mistõttu ei muutu karikatuursed karakterid vaatajale ei oluliseks ega huvitavaks. Eks seegi on noorusele omane – suutmatus olulist ebaolulisest eristada. Kõik on ühtmoodi kallis ja võrdselt tähtis. Väga oleks stsenaristide keeli “kill your darlings” laadis toimetamist vajanud enesekordamisse uppunud finaal.


“Otsige endale korralik amet”

Visnapuu: (Raamatukaupmeest mängides) “Poesid, minagi tahaksin luuletaja olla, aga tänasel päeval lähevad raamatud ainult siis, kui nad söödavad on. Poesid, kas te olete mõnda söödavat raamatut näinud? Mina ka mitte, nii et, poesid, otsige endale korralik amet. Pealegi, teie nimetate seda kirjanduseks, aga sellist asja ei paneks ma oma koeralegi alla. Poesid, saate ju isegi aru!”

Gailit: (Kargab püsti ja vehib kätega) “Kallikesed! Meid ei oodata mitte kuskile! Meid ei ole pidusöömale kutsutud ja seega peame ise uksed jalaga lahti lööma! Ja mitte köögi-, vaid ikka paraadukse!”