Brigitta Davidjants “Ida läänepiiril. Türgi, Armeenia, Gruusia”
Pole halba religiooni, on halvad inimesed. Nii võiks kõlada selle lühikese, kuid kaleidoskoopilise raamatu ühelauseline kokkuvõte. Isa poolt armeenia, ema poolt eesti-läti juurtega muusiku, muusikateoreetiku ja ajakirjaniku Brigitta Davidjantsi õnn on see, et ta ei näe inimese identiteedis mitte ainult kultuuri ja geene, vaid ka võimukonstruktsioone, ning neid viimaseid ei kavatse ta iseenesestmõistetavatena võtta.
Brigittale, kelle veendumuste järgi võib ühel eestlasel olla iraanlase, kurdi, grusiini või türklasega, kes samuti Virginia Woolfi loeb või Nick Cave’i kuulab, rohkem ühist kui oma kaasmaalase või kohaliku venelasega, ei mahu kuidagi pähe, kuidas saab üks rahvus vihata teist asjade eest, mida sundis tegema ühe või teise riigi valitsev poliitiline režiim.
Türgis ja Armeenias tudeerinud naine imetleb türgi kirjanikku Elif ?afakki (“Istanbuli sohilaps”), kes on samuti suutnud sildistamisest üle olla (mis muidugi ei takistanud Türgi valitsusel teda paragrahvi 301 alusel türkluse solvamises kohtusse kaevata). Aga ta on aus ega pelga tunnistada ka seda, kuidas temast kui esitolerantsijutlustajast sai Türgis kiiresti islamofoob, ja et Armeenia ja Türgi on mõne koha pealt – näiteks inimõiguste jalge alla tallamises – masendavalt sarnased.
Aga ka sellest saab lugeja teada, kuidas Türgis vohab beibekultuur just nimelt väliselt traditsioone austavate, rätikut kandvate naiste seas; mis asjad on geiaumõrvad; mida tundis iraanlanna Dovlatovi “Kompromissi” lugedes; mida tahab politseinik Jerevanis tegelikult, kui ta palub sul endale suppi osta; kuidas onu Vova Coca-Colale varba kaotas, jne.
Mõningatele mõttekordustele oleks võinud toimetaja autori tähelepanu juhtida, kuid see on küll juba norimine. Kokkuvõttes on “Ida läänepiir” üks uskumatult tõhus ravikuur väga erinevate silmaklappide vastu, vahetu ja isikupärane sissejuhatus Ida läänepiiri kultuuriruumi.
