Brno, juuniõhtud
Mulle meeldib linnu kirjeldada, nagu nad on õhtul. Hämarus hakkab laskuma, midagi nagu tuleks välja. Linna olemus. Sõbralikkus. Brno on sõber linn.
Ma lähen graafilise disaini biennaali avamiselt äärelinna odavhotelli poole. Linn on tühi, vaid õllekatest kostab suminat ja jalgpalliülekannete heli. Pärnad ja mis puud veel kõik õitsevad, keeruline magus lõhn tungib ninna.
Päeval on Brno teistsugune. Satun sinna reeglina juunis graafilise disaini biennaali ajal, reeglina on siis väga kuum ja vahel äikseline. Keset umbes 200 meetri sügavust orgu laotuva linna kohal hõljub mingi kummaline vine, miski, mida ma pean sügavalt keskeuroopalikuks. Või austria-ungarilikuks. Selline eriline valgus, ükskõik, kas päikesega või pilves. Punased kivikatused, liivavärvi või hallid seinad. Mäed, orud, kallakud, kõige kohal kõrgumas Špilberki loss.
*
Brno ei ole eriline turismimagnet, giidide vada kuuleb harva; see annab talle minu jaoks palju juurde. Tasub võrrelda Brno rahu ja Praha hüsteeriat!
See on linn inimestele, just omainimestele, vähem välisele ja rohkem praktilisele sisemusele suunatud keskkond. Ajalooline, majesteetlik ja samas võluvalt lohakas ruum. Hein on siin-seal niitmata ja tänavad katki. Trammid kihutavad, osal neist on uksed mõlemal pool nagu metroorongidel. Kella 9ni avatud õhtupoes tunglevad ostjad. Tšehhid on praktilised tüübid, tundub mulle. Vara tööle, juba kella 6 ajal on tänavad saginat täis. Vara magama ilmselt ka.
Brno on vanamoodne pärislinn. Võrreldava elanikearvuga Tallinn seda ei ole. Võib-olla Tartu oma parimais ilminguis on, ma mõtlen süstemaatilist, kiirteede- ja supermarketite-eelset keskkonda.
*
Brno sobib arhitektuurihuvilistele. Barokk. Klassitsism. Juugend. Tšehhi funk, mille jälgi on tunda ka sotsialismiaegseis hooneis.
Ja üks moodsa arhitektuuri maailmaklassi sümbolobjekt, Villa Tugendhat (1930) kui Mies van der Rohe meistriteos. Juudisoost progressiusku tekstiilimagnaatide perele ehitatud tulevikumaja, varase funktsionalismi musternäide. Tänavalt peaaegu nähtamatu hoone avaneb suurte klaaspindade ja terrassidega kallaku poole, sees on poolläbipaistvast vilgukivist vaheseinu, tolle hetke trendikaimat torumööblit ja ootamatuid tehnilisi lahendusi. Maja restaureeritakse pidevalt.
Oluline eesti arhitekt Peeter Tarvas on jõudnud aga juba sakslaste poolt okupeeritud Brünnis (see on Brno saksakeelne nimi) 1940 lõpetada kohaliku tehnikakõrgkooli. Nägin ühel tänavanurgal hoonet, mille nõgus sammasfassaad sarnanes millegi poolest väga Tarvase loodud Sõpruse kinoga.
Vanalinna, mille peatänavat jalakäijad trammiga jagama peavad, restaureeritakse, kohalik Vabaduse väljak saab uue sillutise. Keset linna paikneb kohalik Roheline turg, kus barokkhoonete vahel müüakse värskeid aedvilju.
*
Brnos saab hästi süüa. Võib-olla ei ole tšehhi köök liiga külgetõmbav ega eriliselt peen oma universaalse praekõrvase kneedlite (millest osa näeb välja nagu koorikuta sai, osa kartulijahust tehtud nagu midagi klimpjat), suurte lihatükkide, marineeritud vorstikeste ja guljaššidega. Valitseb pragmaatiline lähenemine, mis keskendub toitvusele. Süüa on odav, kallis praad korralikus kohas ei kipu kunagi üle 100 eesti krooni olema. Toidud on külluslikud ja reeglina hästi tehtud ja maitsestatud, lihale lisatakse tihti veel sinki ja juustu, paremat küüslaugu ja peekoniga küpsetatud karpkala pole mina elus mujal saanud.
Ja muidugi kuulub Brno komplekti õlu. Eelistatult kohalik mahedamaitseline Starobrno, kui juba siin ollakse. Loomulikult on kõik teised meil tuntud ja tundmatud tšehhi õllesordid saadaval. Õlle asjus on tšehhid patrioodid. Õlut juuakse palju ja ollakse ikkagi suhteliselt kained. Vanemad kolleegid mäletavad veel 80ndate õllekaid, mis olid räpakad, kuid sisseelatud maailmad stammkundede, lirtsuvate laudade ja aastakümnetevanuse dekooriga. Nüüdseks on nad kadumas, kuid ka remonte üleelanud kohad oma stiiliseguselt sõbralikkuselt ei sarnane kuidagi Tallinna klantsivate, turistikesksete ja võltsivõitu joogiasutustega…
*
Mina tunnen Brnos Austria-Ungari keisririigi hõngu. Viin ja Bratislava on lähedal. Praegused riigipiirid ei loe, see on üks maa. Brno on Moraavia ehk Määrimaa pealinn, kus resideeris Viini võimu esindav kuberner.
Mulle meeldib Brno. Ühtpidi olen ma harjunud igal paarisarvulisel aastal siin erialalisel põhjusel käima, teiselt poolt esindab ta minu jaoks unistust klassikalisest linnast, Kesk-Euroopa vinest, rahulikust elutempost ja maitsvast karpkalast.
