Cannes: püüd lahendada inimese mõistatust 2005
On hea toon, et kõikide žüriide sisemine elu jääb avalikkuse eest varjatuks. Möödunud aastast alates viis Cannes’i festival sisse žürii pressikonverentsi, järgmisel päeval pärast auhindade kätteandmist. Üheksa arbiter elegantiarumi kaitsesid oma valikuid, vältisid järsku sõnastust ja andsid vihjeid, miks sellised auhinnad.
Harilikult määrab olulisel moel žürii ilme tema esimees. Ka võimendab ajakirjandus iga tema sõna ja nimetab žüriid tema nime järgi. Serblane Emir Kusturica, tänavune žürii juht, ütles pressikonverentsil: “Võidakse ju küll arvata, et žüriid juhtis Fidel Castro, kuid tahaksin enda diktaatorimainet küll kõvasti alla tõmmata”. Kolleegid täheldasid hiljem, et mees oli “pehme diktaator”.
Midagi lekib žüriist siiski alati ja nii esitati ka küsimus: kas vastab tõele, et žüriis puhkesid palavad vaidlused prantslanna Agnes Varda ja ameeriklase Toni Morrisoni vahel. Et prantslanna fraktsioon raius Kuldse Palmioksa andmist ühele filmile ja ameeriklase suguharu teisele filmile? Kusturica andis muidugi diplomaatilise vastuse. Et küsimus oli neljas või viies filmis, mis meeldisid kõigile. Hiljem filmide ring laienes “viiele või kuuele” ja siis “kuuele või seitsmele”, kuni Kusturica otsustas lõpuks, et neid “häid” filme on “kolm või neli”, mis siis vastavad “niihästi kunstilistele kui ühiskondlikele nõuetele”.
Need olid siis ilmselt belglastest (kaksik)vendade Dardenne’ide “Laps”, mis sai ka Kuldse Palmioksa, austerlase Haneke Pariisis tehtud “Varjatud” (sai parima režissööri auhinna), mis olevat olnud prantslanna Varda lemmik, ning ameeriklase Jarmuschi “Murtud lilled”, mis sai žürii suure auhinna ja mis olevat olnud Kusturica enda lemmik.
Kõik kolm olid väga head tööd. Euroopa filmitööstuse ajakirja “Screen International” festivali päevaajakirja 12st kriitikust üle maailma koosnev žürii, kuhu ka selle kirjutise autoril oli au kuuluda, andis iga päeva filmidele kohe hindeid, ja kõrgeima reitingu (maksimum 4) sai kokkuvõttes Haneke “Varjatud” (3,3), järgnesid võrdselt (3,2) Dardenne’ide “Laps” ja Jarmuschi “Murtud lilled”. Ja ka rahvusvahelise kriitikute ühingu FIPRESCI preemia läks – ka pärast pikki ägedaid vaidlusi – Haneke “Varjatutele”.
Ehk jäi nende hulgast teenimatult välja taivanlase Hou Hsiao Hsieni “Kolm aega”, mis linastus festivali viimasel päeval ja ei suutnud siis enam sekkuda auhinnavaidlustesse ja milles väga ajastutruult, lihtsalt ja stiilselt esitavad samad näitlejad kolm armastuslugu: aastail 1911, 1966 ja 2005. Igal ajal on armastusel oma vorm.
Kõik auhindadele pretendeerinud filmid on vanade meistrite tööd. Cannes on siis hea, kui nemad oma “tuntud headuses” on valmis saanud värsked asjad. Vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide “Laps” on Belgia väikeses tööstuslinnas filmitud valus lugu noorest paarist, kes pingutavad end ühiskondliku redeli alumisel astmel. 18aastane neiu, kes elab abirahadest ja 20aastane noormees, kelle põhiliseks sissetulekuallikaks on vargused, on just saanud lapse, keda poiss tahab raha saamiseks maha müüa. Noorpaar peaks hakkama kasvatama last, kuid tegelikult oleks vaja, et keegi hakkaks kasvatama neid endid (pealkiri “Laps” ei pea tähendama ainult imikut, seda saaks öelda mõlema noore peategelase kohta). Nagu alati Dardenne’ide filmid, võtab need operaator Alain Marcoen üles käsikaameraga ja see annab tegelaste sammudele teatava dokumentaalse ilme. Minimalistlik film vastutusest ja vastutustundest päris Robert Bressoni vaimus. Puhas sotsiaalne realism, ent emotsionaalselt võimas.
Samasugune arthouse hit (kinovõrk, mis meil ju õieti puudub) on Michael Haneke “Varjatud”. Žanrilt põnevusloole lähenev, esitab film loo kodanlikust keskealisest abielupaarist, kes saab anonüümseid jälgimisvideolinte. Ja ärkab mehe allasurutud südametunnistus. Lapsepõlves tegi ta ülekohut alžeerlasest poisile. Lugu sellest, kuidas ühe inimese valelikkus võib märkamatult üle minna ülekohtuks teiste inimeste vastu, tõuseb metafooriks rikka Euroopa halvast südametunnistusest, mida see ei taha meenutada. Film tõstab perekonnadraama üllatuslikult küsimuseks Euroopa ja Ameerika vastutusest maailma eest. Et selline probleemiasetus on sees filmi kanvaas, ei mõju ta seetõttu häirivalt-kunstlikult. Filmi küsimus - kas väär tegu saab jääda karistamata? - jääb õhku. Muide, küsimus sellest, kes neid salapäraseid videolinte saadab, jääb selgitamata. Seda ei peagi küsima: videolindid ja nende saatmine on vajalikud selle filmi käivitamiseks ja ei millekski muuks. Viltuse poksijaninaga Daniel Auteuil (populaarne prantsuse näitleja, sai festivalil Auleegioni ordeni) ja keskealine Juliette Binoche mängivad meisterlikult abielupaari. Filmi lõpuosad kulgevad ootamatult. Individuaalne ja sotsiaalne tõde ilmub šokeerivalt päris õudusfilmi kombel.
Jääb küsimus, kuidas meie valdavalt meelelahutuslikkusele orienteeruvad kinokastid seda näitaksid?
Kolmas peakonkurent, kuuldavasti Kusturica lemmik, Jim Jarmuschi “Murtud lilled”, oli komöödia eakast vanapoisist, kes oma võimaliku seni teadmata poja otsingul külastab kahekümne aasta taguseid kallimaid. Peaosaline Bill Murray mängib minimalistlikult ja kutsub oma naljaka skeptilisusega, mis väljendub vahel kulmukergituses, esile publiku poolehoiu. Episoodiline ja endiselt isikupäraselt elu hetki üles noppides, nagu harilikult, on Jarmusch siin siiski mõnevõrra liikunud ameerika mainstreami suunas.
Kui vaatame kõrgeimalt hinnatud filmide autoreid, näeme, et Cannes’is silmapaistva filmi tegemiseks on vaja elukogemust. Kõik autorid on üle viiekümne: Haneke 63, Dardenne’id 54 ja 51, Jarmusch 51. Ja taivanlane Hou Hsiao Hsien 58.
Cannes’i võistlusprogrammi 21 filmi koos andsid õieti hea ülevaate sellest, mis maailma filmikunstis ülepea toimub.
Kõige enam oli siin sotsiaalset realismi, mis alati on kunsti alma mater. “Tõrjutud” kirjeldas Jaapanit traditsioonilise ühiskonnana, mis heidab endast julmalt neid, kes kindlakskujunenud aumõistetega konflikti satuvad (Iraagis pantvangi võetud jaapani rahukorpuse esindajate näitel). Filmi konfliktis oli midagi sarnast meie “Libahundiga”. Hiina “Shanghai unelm”, Wang Xiaoshuaia poolautobiograafiline draama peredest, kes pärast Shanghaist väljasaatmist kuuekümnendatel aastatel loodavad nüüd tagasi pöörduda, oli vormilt selline hiina film, nagu see on kinnistunud meie keskmise ja vanema põlvkonna teadvusse: aeglane, valdavalt keskplaanides kõnelev. See on ajastufilm, mis taotleb olla truu realismile, ja loodan, et see annab, küll tsensuuri piirides päris adekvaatse pildi hiina ühiskonnast. Muide, huvitav, et kui filmid asuvad otseselt kajastama poliitilisi konflikte, kaob neist kunsti lummus, ükskõik kui tasakaalustatult ja korrektselt neid konflikte ka ei näidataks. Nii juhtus kurdi päritolu prantsuse režissööri filmiga “Nullkilomeeter” kurdi-araablaste konfliktist Iraagi-Iraani sõjas, aga ka itaalia filmiga illegaalsetest emigrantidest “Kui oled sündinud, ei saa sa ennast peita”. Meilgi tuntud Amos Gitai iisraeli film “Vaba tsoon” esitas tasakaalustatult juutide-palestiinlaste konflikti, kuid selle road-movie esteetika jättis filmi amatöörlikuks. Mis sellest, et naispeaosaline, Iisraeli TV saatejuht Hanna Laszlo sai parima naisosa auhinna. Žürii otsuses võis ka näha tahet olla ajaga sünkroonis.
Filmikunsti sügavustest otsisid edasi omi radu Lars von Trier ja Gus van Sant. Trieri “Manderlay” jätkab Ameerika triloogiat. Manderlay-nimelises üksikus farmis vabastab maffiabossi tütar neegrid, keda 65 aastat pärast vabanemist peetakse endiselt orjuses. Naine üritab farmis kehtestada demokraatiat. Kuigi otsene paralleel Afganistani ja Iraagi sündmustele, tõstab film siiski olulisi küsimusi vabadusest üldse. Kui ori saab äkki vabaks, kuivõrd on ta siis vaba inimene ja kuivõrd jääb ta sisemiselt orjaks edasi? Lavastatud nagu “Dogville”, teatraalselt, suurel puulaval ja väheste dekoratsioonidega, tegevust äraseletava rohke tekstiga, mõjus “Manderlay” nagu vaene Bertolt Brecht. Ka puudus naispeaosalisel Bryce Dallas Howardil, erinevalt esimese filmi peaosalisest Nicole Kidmanist, lavaline sarm.
Gus van Sant jätkab “Viimastes päevades” oma vaikset jälgimisfilmi, inspireeritud grunge-staari Kurt Cobaini enesetapust. See on seisundifilm, siin ei esitata küsimusi, miks ja milleks. Kuid pikad kaadrid on kaunid, neis on musikaalsust ja religioossustki. Tegevus areneb spiraalselt, pöördudes aeg-ajalt alguste juurde tagasi.
Ka sattus võistlusprogrammi paras kogus žanrifilme. Festival avatigi prantsuse põnevikuga “Lemming”. Ideaalse noore abielupaari veevärki sattunud väike hiirlane paneb veerema kahe pere draama Hitchcocki ja eriti David Lynchi vaimus. Ka teine prantsuse film “Maalida või armastada” vendadelt Arnaul ja Jean-Marie Larrieu’delt oli žanrifilm, üks vähestest komöödiatest festivalil. Väga stiilne erootiline komöödia esitas originaalselt keskealise kodanlastest abielupaari pattulangemist. Kuid ega kriitikud komöödiat harilikult festivalidel hinda. Kanadalane David Cronenberg oli seekord teinud küllalt konservatiivse põneviku ja pannud keskmise ameerika perekonna süütundes oma identiteeti otsima. Ning teise kanadalase Atom Egoyani põnevikus “Millal tõde valetab?” olid parimaks osaks 1950. aastate interjöörid.
Võistlusprogramm ei pääsenud märulifilmidestki. Hongkongi meister Johnnie To oli omaküllalt traditsioonilises ja parajalt verises maffia valimisdraamas rõhutanud maffia rahvuslikke traditsioone iidse mungaorduni välja. Frank Milleri ja Robert Rodriguezi “Patulinn” üritas lavastada koomiksit, võttes aluseks Milleri enda koomiksromaanid. Ka siin seletab ekraanil toimuvat pidev tekst. Seda on vaja, sest ekraanil pulbitsevad teineteise mahalöömise lood on äravahetamiseni sarnased. Tõeline pulp ja nihilism, kuigi must-valge stilistika, kus mõned kehad või detailid aeg-ajalt värviliseks muutuvad, on viimaseni üles klopitud.
Aga näide, et ka traditsioonilises laadis võib saada hinnatava tulemuse, oli meile hästi tuntud 59aastase ameerika näitleja Tommy Lee Jonesi Mehhiko-vestern “Melquiades Estrada kolm matust” (peaosas festivali parima meesosa auhinna saanud Jones ise). Ameerika piirivalvur tapab rumala vea tõttu mehhiko immigrandist kauboi ja keegi ei tunne tapmise vastu huvi. Siis paneb vana macho (Jones ise) noormehe käeraudadesse, laseb tal laiba üles kaevata ning selle paarisaja kilomeetri kaugusele kodukülla viia. Žanripuhas ja jõuline kättemaksuvestern, milles Jonesi mängitu meenutab vana Anthony Quinni paremaid osi.
Cannes’i kümnepäevak päikeselõõsas sarnaneb puslega. Järk-järgult ilmuvad suurde raami ääretult erinevad filmiühikud. Lõpuõhtuks, pool tundi vältava ilutulestiku ajaks (mis paneb mõtlema prantsuse kuningakoja traditsioonidele), on pilt tänavusest maailma filmist koos. Erinevused muidugi seinast seina, kunst, kommerts, poliitika. Kuid pingerea tegemisel võib aru saada Emil Kusturicast, kes märkis festivalijärgsel pressikonverentsil: “Mõistan nüüd, kui raske on olla ühe riigi president”. Kunstiriigi oma muidugi kõige raskem.
Auhinnad
Kuldne Palmioks, Palme d’Or
“Laps” / “L’Enfant”.
Režissöör Jean-Pierre ja Luc Dardenne, Belgia.
Žürii grand prix
“Murtud lilled” / “Broken Flowers”.
Režissöör Jim Jarmusch, USA.
Parim naisnäitleja
Hanna Laszlo filmis “Vaba tsoon” / “Free Zone”, režissöör Amos Gitai, Iisrael.
Parim meesnäitleja
Tommy Lee Jones filmis “Melquiades Estrada kolm matust” / “The Three Burials of Melquiades Estrada”, USA.
Parim režissöör
Michael Haneke filmiga “Varjatud” / “Caché”, Austria.
Parim stsenarist
Guillermo Arriaga filmiga “Melquiades Estrada kolm matust”, USA.
Žürii preemia
Wang Xiaoshuai filmiga “Shanghai unelm” / “Shanghai Dreams”, Hiina.
Lühifilmi Kuldne Palmioks
“Teelised” / “Podorožni”.
Režissöör Igor Strembitski, Ukraina.
FIPRESCI žürii auhind
“Varjatud”. Režissöör Michael Haneke, Austria.
