Pühapäeval lõppenud 69. Cannesi filmifestivali võistlusprogramm oli erakordselt tugev ja mitmekülgne. Aga „Mad Maxi“ režissöörina tuntud George Milleri juhitud ja enamjaolt kuulsatest näitlejatest koosnenud žürii otsustas auhinnad jagada üsna ootamatul moel, jättes nii mõnedki favoriidid kõrvale ja tõstes esile filme, mille edu keegi ennustada ei osanud. Sotsiaalmeedias tõusis korralik mäss ja žüriid nimetati mitmel pool „reeturlikuks“ või lihtsalt „ebaadekvaatseks“.

Kolmest tähtsaimast auhinnast kaks läksid inglise režissööridele. Kindlasti polnud üllatav see, et Kuldse Palmioksa sai 79aastase briti elava klassiku Ken Loachi uus film „I, Daniel Blake“ („Mina, ­Daniel ­Blake“). Loachi, kes on ka kümme aastat tagasi selle au osaliseks saanud (filmiga „Tuul, mis sasib odrapõldu“), loomingu kaks keskset märksõna on sotsiaalrealism ja sotsiaalse ebavõrdsuse kriitika, mõlemad on olulisel kohal ka filmis „I, Daniel Blake“. Lugu räägib bürokraatia halastamatusse masinavärki kinni jäänud leskmehest Danielist, kes pärast infarkti enam tööd teha ei tohi.

« Avalehele 0 Kommentaari