Carl-Johan Vallgren “Härra Bachmanni brošüüri jaoks”

Loomingu Raamatukogu, 2004. 112 lk. Tõlkinud Marin Pärtel

Käesoleva raamatu minategelane on kirjanik, kelle looming on aastaid kannatanud põhjaliku kriitika all. Selle tragikoomiliseks tagajärjeks kujunebki tiraad härra Bachmannile, hulktahuline sõimukiri Rootsi ühiskonna aadressil, groteskne ja elav nagu Tarantino film. See on filigraanselt kirjutatud, mitmetahuline vihkamispurse, sõimulaava, kirumise maavärin. Kuid õnneks ilmutab Vallgren oma peategelase/protagonisti suhtes elutervet ja surmvahedat irooniat. Väike enesehaletsuslik kaebekiri kasvab välja hüsteeriliselt lõbusaks ja esteetiliselt kütkestavaks paranoiajoaks, mida katkestavad peategelase sihitu hulkumine linna peal ja lahkuminek „vaenlaste poolt äraostetud“ naisest. Kui üks juhuslik mees nimetab tänaval oma koera teatritegijaks, peab justkui tülgastuspalavikus soniv minategelane koeraomanikku hulluks - koer ei saa ju olla näitleja, ta järgib lihtsalt instinkte! Ometi on just koeraomanik härra Bachmanni kõrval see õnnelik, keda ei valata üle jälestuse verbaalse happega. Ah jaa, Strindbergi saatust võib samuti kadestada.
Poliitilises ebakorrektsuses ja särtsuvas vaimukuses paistab Vallgren ületavat meie Kivisildnikut. Terav ja teravmeelne sissevaade inimesse, kelle mõte ei suuda reaalsusega kohanduda. Selliseid inimesi on tänapäeva hüperreaalsusest pungil maailmas paraku vist üha rohkem.