09.08.2007, 00:00
Chemical Brothers "'We Are The Night"'
Chemical Brothers
“We Are The Night”
(Virgin)
Põnevate eeskujudega tulevikulootus tantsumuusikas.
Hea küll. Annan alla – Chemical Brothers on hea bänd. Nad on rohkem kui minu kinnijäänud teadmine “tantsubänd staadioniroki sõpradele”. Pärast paari aasta tagust kauamängivat “Push the Button” ja tänavust, duo kuuendat albumit “We Are The Night”, olen lõpuks nõus seda tunnistama. Tee tarkuseni on käänuline ja pikk.
Ja minu meeleolumuutus ei ole ohvriks protsessidele, kus rock ja tantsumuusika on tänaseks nii kõikematvalt integreerunud, teineteist alla neelanud ja ära seedinud, et nendevahelist piiri – seda nööri, mille ümber on Chemical Brothers juba ammu nii hoogsalt ja hoolimatult saltosid visanud, justkui seda poleks – on rumal meenutada ja tulutu otsida. Ei. Tõepoolest, asi on ikka selles Chemical Brothersilt kukub häid lugusid ning oskus neid doseerida – nii leidlike ja uute kui ka vanade ja kõlbulike ideedega.
Aga lähme siiski rock’i juurde tagasi. Kõige kaalukama templi Ed Simonsi ja Tom Rowlandsi uuele tööle on pressinud shoegaze. Mitte, et teadvuse kihutama kiskuvate muusikakihtide ja imekaunite heliseinade ladumine muusikasse oleks midagi absoluutselt uut Chemical Brothersile. Või techno-muusikale üldse (shoegaze’il ja tantsumuusikal on ju ühine eesmärk: hüpnootilisus). Aga vähemasti kolm lugu siin plaadil – “We Are The Night”, “All Rights Reversed” (vokaalidel tapvalt moodne Klaxons), “Burst Generator” – sunnivad mind kahtlustama, et vennad on hoolikalt märkmeid tehes kuulanud Ulrich Schnaussi, The Fieldi, Cariboud ja teisi uusi elektroonilisi shoegazer’eid. “Harpoons” on kui välja jäänud vahepala My Bloody Valentine’i “Lovelessi” albumilt, kui see oleks sissemängitud süntesaatoritega. Ning Barbara ja Ernie folklaulust “Listen to Your Heart” kaasa võetud vokaalsämpel töötab Moroderi-kooli bassikäiguga loos “A Modern Midnight Conversation” kui naiselik ingli-gaze.
Kokku päris palju šuukeizi, eks, aga uduvabad meisterdused on äkki isegi etemad.
Basement-jaxxilikult vangistava bassiga minimalistlik pop-elektro à la Timbaland “Do It Again”. Post-rock’i tantsima õpetav “Saturate”. Space-kantridisko “Das Spiegel”, uimastava ja kinnipüüdmatu põhikäiguga – kui see ei ole geniaalsus, on see õnnelik juhus Chemical Brothersi laboris. Ning enne jumalagajättu seks puhuks tuleb indie-orkestri Midlake’i solist Tim Smith ja jagab nendega suurepärast ecstasy-pohmelli, ballaadis “The Pills Won’t Help You Now” – mille, tundub, on spetsiaalselt endale kaaslaseks tellinud LCD Soundsystemi hiljutine post-ecstasy singel “All My Friends”.
Kui eelmiste lõikude puhul võis jääda mulje justkui oleks väärikad ja teenekad tantsumuusikapeerud käitunud eakohatult, võtnud malli noortelt kolleegidelt, siis see oli mõeldud komplimendina. Jah. Hea plaat. Hea bänd.
Kõigele vaatamata nõuab plaat puhastust. “The Salmon Dance” – Fatlipi räpitud veiderdav annus The Neptunesi. Ja roostes sae tämbriga, kraapivad ja torkivad juhuslikud elemendid, üle plaadi pillutatud järelproduktsiooni praht. Tülikas prügi, mis miksitud nii prominentsele kohale, et paiguti jääb emalugu kuulmata. Miks... 8
“We Are The Night”
(Virgin)
Põnevate eeskujudega tulevikulootus tantsumuusikas.
Hea küll. Annan alla – Chemical Brothers on hea bänd. Nad on rohkem kui minu kinnijäänud teadmine “tantsubänd staadioniroki sõpradele”. Pärast paari aasta tagust kauamängivat “Push the Button” ja tänavust, duo kuuendat albumit “We Are The Night”, olen lõpuks nõus seda tunnistama. Tee tarkuseni on käänuline ja pikk.
Ja minu meeleolumuutus ei ole ohvriks protsessidele, kus rock ja tantsumuusika on tänaseks nii kõikematvalt integreerunud, teineteist alla neelanud ja ära seedinud, et nendevahelist piiri – seda nööri, mille ümber on Chemical Brothers juba ammu nii hoogsalt ja hoolimatult saltosid visanud, justkui seda poleks – on rumal meenutada ja tulutu otsida. Ei. Tõepoolest, asi on ikka selles Chemical Brothersilt kukub häid lugusid ning oskus neid doseerida – nii leidlike ja uute kui ka vanade ja kõlbulike ideedega.
Aga lähme siiski rock’i juurde tagasi. Kõige kaalukama templi Ed Simonsi ja Tom Rowlandsi uuele tööle on pressinud shoegaze. Mitte, et teadvuse kihutama kiskuvate muusikakihtide ja imekaunite heliseinade ladumine muusikasse oleks midagi absoluutselt uut Chemical Brothersile. Või techno-muusikale üldse (shoegaze’il ja tantsumuusikal on ju ühine eesmärk: hüpnootilisus). Aga vähemasti kolm lugu siin plaadil – “We Are The Night”, “All Rights Reversed” (vokaalidel tapvalt moodne Klaxons), “Burst Generator” – sunnivad mind kahtlustama, et vennad on hoolikalt märkmeid tehes kuulanud Ulrich Schnaussi, The Fieldi, Cariboud ja teisi uusi elektroonilisi shoegazer’eid. “Harpoons” on kui välja jäänud vahepala My Bloody Valentine’i “Lovelessi” albumilt, kui see oleks sissemängitud süntesaatoritega. Ning Barbara ja Ernie folklaulust “Listen to Your Heart” kaasa võetud vokaalsämpel töötab Moroderi-kooli bassikäiguga loos “A Modern Midnight Conversation” kui naiselik ingli-gaze.
Kokku päris palju šuukeizi, eks, aga uduvabad meisterdused on äkki isegi etemad.
Basement-jaxxilikult vangistava bassiga minimalistlik pop-elektro à la Timbaland “Do It Again”. Post-rock’i tantsima õpetav “Saturate”. Space-kantridisko “Das Spiegel”, uimastava ja kinnipüüdmatu põhikäiguga – kui see ei ole geniaalsus, on see õnnelik juhus Chemical Brothersi laboris. Ning enne jumalagajättu seks puhuks tuleb indie-orkestri Midlake’i solist Tim Smith ja jagab nendega suurepärast ecstasy-pohmelli, ballaadis “The Pills Won’t Help You Now” – mille, tundub, on spetsiaalselt endale kaaslaseks tellinud LCD Soundsystemi hiljutine post-ecstasy singel “All My Friends”.
Kui eelmiste lõikude puhul võis jääda mulje justkui oleks väärikad ja teenekad tantsumuusikapeerud käitunud eakohatult, võtnud malli noortelt kolleegidelt, siis see oli mõeldud komplimendina. Jah. Hea plaat. Hea bänd.
Kõigele vaatamata nõuab plaat puhastust. “The Salmon Dance” – Fatlipi räpitud veiderdav annus The Neptunesi. Ja roostes sae tämbriga, kraapivad ja torkivad juhuslikud elemendid, üle plaadi pillutatud järelproduktsiooni praht. Tülikas prügi, mis miksitud nii prominentsele kohale, et paiguti jääb emalugu kuulmata. Miks... 8