Plaat algab paljulubavalt, sest raskemetallvaltsiga ümber vormitud Creedence, Pat Benatar ja Ramones võtavad jala meeleolukalt tatsuma. Samasse peomuusika-kategooriasse kuuluvad mööndustega ka Andrew W. K., Kenny Rogersi, Billy Idoli ja Britney Spearsi cover’id, mis küll millegi väga iselaadsega ei üllata. Ülejäänud palad pärinevad raskeroki ja -metalli kuldvaramust ning COB ei suuda neid ei rikkuda ega ka paremaks teha. Kui Poisoni, Alice Cooperi või Scorpionsi järeletegemine tundub veel kuidagi mõistetav, siis Stone’i, Slayeri ja Sepultura lood oleks minu arust võinud jääda prooviruumi seinte vahele – neis ei ole midagi, mis töötluse avaldamist põhjendaks. 

Kogumik on kindlasti asendamatu heliline rekvisiit hevimeeste saunapidudel, kuid anakronistlik kärakakummardamine varjutab minu jaoks ka seda külge. Laiho kelgib ümbrisele lisatud selgitavates märkustes mõõdutundetu joomisega ning sama tunnelma on hoomatav ka plaadil. Viinaninast rock-kolli klišee upitamine lapsikute vahenditega tundub narr. Kui peaksin vajama alkoholipropagandat lärmaka metal’i kontekstis, võtan Tankardi — erinevalt COBst on nende sihtgrupp tänaseks vähemalt suuremas osas juba joomisealine. 5