Circle kopeerib rokenrollist valesid detaile
Circle on bänd, millelaadset on võimatu leida mitte üksnes Soomest, vaid kogu maailmast. Nüüdseks umbes 15 aastat tegutsenud grupp on saanud legendaarse kontsertbändi kuulsuse ning nende looming suudab alati üllatada, hoolimata sellest, et täispikki albumeid – nii stuudio- kui kontserdisalvestusi – ilmub neil vaata et vahetpidamata.
Eestis astub Circle üles veebruari lõpus Tallinnas, muusikafestivali “Heliosphere” raames.
Circle ehk “ring” on üks kõige kirjeldavamaid bändinimesid, umbes samuti nagu üks teine bänd, keda teie muusika aeg-ajalt meenutab, Loop. Mõlemad on täpselt sellised, millisena kõlab nende nimi: tsüklilised, hüpnootilised, korduvad. Kas Loop on olnud teile eeskujuks, või on teie juured sügavamal minevikus, näiteks krautrock’i juures?
Kui Circle 1990. aastate alguses alustas, siis olime kõigepealt huvitatud minimalistlikust briti rokist, nagu Loop ja Spacemen 3. Samuti jättis nii Circle’i muusikasse kui live-esinemistesse jälje alternatiivmürabändide raevukas rock’n’roll. Kuskil 90ndate keskpaigas saime aru enda hämmastavast hingesugulusest krautrock’iga, ning näiteks Prantsuse grupp Magma avaldas jällegi stimuleerivat muljet oma intellektuaalsusega. Aga selleks ajaks olime juba mõjutatud ka avangardist ja eksperimentalismist.
Teie väljaantud plaatide kogus on pehmelt öeldes täiesti massiivne. Kuidas soovitaksite algajal orienteeruda selles plaatide meres, millest paljud erinevad teineteisest täiesti kardinaalselt? Juba viimase kahe aastaga on teil tulnud viis pikka plaati, kui ma ei eksi...
Kõige lihtsam oleks vahest leida kaks või kolm Circle’i plaati ja siis lasta neid kuulates sünteesi teel omal uuel tervikul moodustuda. Usun, et selline plaatide kombineerimine toob meie muusikast välja parima. Üks hea kombo, mis ma pakkuda julgeks, on “Miljard”, “Rautatie” ja “Forest”, nendele maitseks juurde ehk mõni mudasema helipildiga kontsertplaat.
Teiste seas mängite Tallinnas ka koos Nadjaga... Kui Nadjal palus ajakiri Terrorizer kokku panna unelmate miksteibi, siis leidus seal ka üks Circle’i lugu, veerandtunnine “Lokki”. Mis tundeid see teis tekitab? Kas festivali bändidest jõuaks kas Nadja või mõni teine ka teie kogumiku peale? Mis seal üldse veel võiks olla?
Mul on väga hea meel kuulda, et nad “Lokki” sinna lisasid. Ühtlasi palun vabandust, aga pean tunnistama, et ei ole muusikamaailmas toimuvat nii täpselt jälginud, osa festivali esinejaid on mulle tundmatud. Tõtt-öelda olen viimasel ajal kuulanud enamasti AOR-rokki. Bände nagu Night Ranger, Survivor, Y&T ja Magnum. Samuti on mind mõjutanud hair-metal: Dokken, Quiet Riot, L.A. Guns, Love/Hate, Helix... Teiste bändiliikmete poolt kuulatavast oleks võtta jällegi mitmeid noise-bände, mida ma oma unistuste miksteibile paneks, nagu No Trend, Cherubs, Stick Men with Ray Guns, Kilslug, Flipper...
Kuidas võrdleksid Circle’i muusikat oma teiste projektidega, nagu Pharaoh Overlord, kahe Circle’i liikme poolt Rättö ja Lehtisalo nime all tehtud plaadid või muud su lugematutest kõrvalprojektidest.
Paljud mu projektid on nii-öelda uurimisjaamad ja vahel lõikab Circle nendes jaamades välja mõeldud leiutiste arvelt kasu. Pharaoh Overlord hoiab põlemas meie kirge minimalismi vastu, samal ajal kui Circle on hakanud mööda erinevaid žanripõlde ringi jalutama, nii et me isegi oleme väga põnevil.
Suurt osa soome muusikast kirjeldatakse olemuslikult kui põhjamaist või arktilist. Kas sa näeksid Circle’i muusikat ka sarnaselt?
Ma ise seda arktilist külge nii väga ei rõhutaks. Me kopeerime briti ja ameerika rock’n’roll’i nagu ka kõik teised. Kuigi jah, meie teravalt keskendunud kõrvad kipuvad muusikast üles korjama valesid detaile ja mõjusid, mis annavad meie muusikale ka üldiselt sellise teatud eksitusliku mulje. Või kindlasti veidra.
Mida te Tallinnas mängite? Karmimat, kergemat, loopõhisemat või imelikumat muusikat?
Me pole Circle’iga juba mõnda aega kontserte andnud. Ilmselt mängime suure inspiratsiooniga ja materjal saab olema nii mitmekesine kui võimalik.
Mida toob aasta 2011?
Uus Circle’i album “Infektio” tuleb välja Conspiracy Recordsi all aprillikuus. Loodan, et varsti pärast seda hakkame vaikselt mõtlema järgnevate plaatide peale ja lööme vahelduseks mootorile täistuurid sisse!
“Heliosphere” – eksperimentaalse ja psühhedeelse audio ning visuaalide festival – näib olevat aasta 2011 esimene tuliselt sümpaatne uustulnuk Eesti festivalikalendris. Neljal õhtul – 24.–27. veebruaril – astuvad Von Krahlis lavale muusikale müra ja pinge, katsetuste ja avastuste kaudu lähenevad artistid Prantsusmaalt, Inglismaalt, Soomest, Ungarist, Tšehhist, Kanadast… Kokku 18 esinejat, lisaks sama karmidel radadel rändavad DJd.
Siinkohal Areeni valik artistidest, kellele – lisaks Circle’ile mõistagi – tingimata tähelepanu tasub pöörata.
Austraalia ja Jaapani ühsiprojekt, kellel on telegramm-tegutsemisest hoolimata õnnestunud aktiivne olla juba 90ndate keskpaigast. Brutaalne ja abstraktne müra, mille sees lasevad hammastel ja küüntel vabalt voolata hull jaapanlane KK Null (elektroonika; käis mõne aasta eest ka festivalil HUH) ja austraallased David Brown (kitarr) ning Sean Baxter (löökpillid).
Esineb: neljapäeval, 24. veebruaril.
Tšehhi trio bassil, trummidel ja kitarril. Kaarjad välgunooled tulevad nii drone’ist, sludge’ist, post-rock’ist kui ambient’ist. Tänavu jaanuaris ilmus bändi esimene kauamängiv, lava on neil õnnestunud jagada juba selliste lugupeetutega nagu ASVA, A Storm of Light, Russian Circles ja God Is an Astronaut.
Esineb: reedel, 25. veebruaril.
Vaata ja kuula: myspace.com/fivesecondstoleave.
Austraalias sündinud, hetkel Islandil elav süngete ambient-maastike mees, kes kandis oma nime udu-muusikute kõrgliigasse aastal 2007 ilmunud albumiga “Theory of the Machines”. Tasaselt liikuvad ja kasvavad helitihnikud, mis on mõjutatud nii klassikalisest minimalismist kui metalist ja noise’ist.
Islandil veedetud aastate jooksul on Frosti koostööpartneriteks sattunud Amiina, Ghostdigital, Valgeir Sigurðsson ja Björk. Ühtlasi on Frost ambient-muusika superstaari Tim Heckeri uue albumi produtsent.
Esineb: laupäeval, 26. veebruaril.
Vaata ja kuula: myspace.com/theghostofbenfrost ja ethermachines.com/.
Nagu Ben Frost on ka Kanada duo Nadja varem Eestis esinemas käinud – ühel mürisevamal “Odessa popil”. Äärmiselt produktiivne abielupaar – Aidan Baker ja Leah Buckareff –, kelle muusikat on sildistatud nii shoegaze metal’iks kui ambient metal’iks ning kelle reeglina paarist-kolmest ülipikast loost ja suuresti improviseeritud materjalist albumid ilmuvad tillukeste plaadifirmade alt tillukestes tiraažides. Aidan Baker annab sarnase hooga ka sooloalbumeid välja, niisamuti on ta ilmutanud peotäie luuleraamatuid.
Esineb: laupäeval, 26. veebruaril.
Vaata ja kuula: myspace.com/nadjaluv.
Instrumentaalne, pigem metal’is liikuv Prantsusmaa rühmitus, kes ütles rada7-le antud intervjuus: “Me ei suhestu üldse ühessegi bändi, välja arvatud Pühasse Kurja Kolmainsusse: Black Sabbath, Joy Division ja My Bloody Valentine.”
“Heliosphere’il” ei mürista nad päris vabalt, vaid toodavad enese selja taga linastuvale Carl Theodor Dreyeri klassikalisele õudusfilmile “Vampyr” (1932) laivis soundtrack’i.
Esineb: pühapäeval, 27. veebruaril.
Vaata ja kuula: yearofnolight.free.fr ja myspace.com/yearofnolight.
S. N.
