Darwini vastu ei saa
“Ainult võltsid jäävad ellu,” Von Krahli Teater, lavastaja: Marko Raat, Kunstnik: Jaana Jüris, Kostüüm: Jaanus Vahtra, Osades: Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Peeter Jalakas.
Võimas! Sellele vaatamata, et Ulfsak ellu jäi, ehkki seda võis juba enne etendust prognoosida. Ma ei tea just palju eesti näidendeid, kuhu näitleja tapmine oleks sisse kirjutatud, tegelikult jääbki ainult üks FS'i käsikiri sõelale.
Mulle ei ole vaja Rotteni loomupärast ülbust ega Viciouse karismat, kõik mis ma ühelt etenduselt tahan, on vaatemäng. Ja ma tahan, et näitleja ennast liigutaks. Pole midagi solvavamat kui ennast diivanil mugavalt sisse sättinud näitlejatõbras.
Pistolsi tükis on näitlejate suhe diivaniga ideaalilähedane. Esiteks keerab terve pänd nahkdiivanile taha. Võrreldes selle Gunnar Grapsi looga, kus nad mingis vene hotellis diivanisse augu põletasid ja jamade vältimiseks selle tükkideks saagisid ning hõlma all välja tassisid, ikkagi hoopis tervem suhtumine.
Pärast kui pändi enam ei ole annab Sid diivanil intervjuu. Ta üritab, midagi öelda, soolokarjääri alustada ja suitsu efektselt näkku visata. Kõik kolm üritust ebaõnnestuvad. Mis veel, enne seda tehakse diivanil teleajalugu ja öeldakse esimest korda eetris: sitt!
Marko Raat on pea kõigis detailides idioot - võtame muruniitja, prääksuva produtsendi, urmaslennukliku dialoogi ja ooperi kinnisest osakonnast põgenenud naisvokaali. Ja mis siis, see kõik pole tähtis kui laval on pilt. Veelgi enam, ülikõva ja liikuv pilt.
Pilt on põhiküsimus ja selles osas lavastaja ei eksi. Pealgi teeb iga oivaline detail tühjaks kümneid kasutuid. Kavad on tasemel, leivast sussid ja laval jahust tolmav Rotten ning härra-teile-on-kiri stseen. Mida sa veel ühelt tükilt saada tahad.
Sellist silmarõõmu on varem pakkunud vaid Toomas Saarepera, Ervin Õunapuu, Urmas Vadi ja Tiit Palu. Üldiselt ei ole pilditeatrit keegi tahtnud visuaalseid näidendeid repertuaari võtta. Möla, palagani ja muusikali diktatuur on eesti teatris palju hullem probleem kui ideede puudumine.
Uku Masing on kusagil öelnud, et igas superhitis peab tabu rikkuma, keppi saama ja keegi tuleb vagaseks teha või siis vähemasti inetuks. Nancy saab nuga ja enne seda keeravad talle taha kõik asjahuvilised alates Mick Jaggerist ja lõpetades New York Dollsi jõuguga. Kõik tegelased on koledasti riides ja Sid oksendab Nancyle suhuandmise ajal kaela.
Tabu rikutakse kahel viisil, ropendatakse telekas ja mängitakse toiduga. Õllega ei mängita, õlu on püha. Tapmist oleks võinud muidugi rohkem olla, Pistolsi mehed said ju kogu aeg peksa. Selles mõttes olid naid ikka väga populaarne kollektiiv. Tänaval ei võinud nad nägu näidatagi.
Kuid ka ilma pideva raudasjadega kuklasse koputamiseta on laval tegemist piisavalt. Eriti veenvalt mõjus ketšupis roomamine ja näitlejate paneerimine eriretseptiga lögas hapukoore-jahu lögas ning Sidile kanamuna persse löömine. Valus.
Ortodokssele Pistolisi fännile meeldib see etendus kindlasti rohkem kui valgrehulludele Endla Raimund. Muusika oli äratuntav. Tegelased samuti, iseäranis Sid kakerdas sellise vastiku näoga ringi, et kohe rõõm oli vaadata.
Eelmaad tuleb Sidi eest kiita selle eest, et ta mängis targalt vähe. Eelmaa ei teinud laval üldse mitte midagi ja see oli väga punk. See diivani intervjuu oli nii faking veenev, et Sid on läbi kõigi aegade parim loll mölakas eesti laval.
Oivaline vaatemäng, ainus asi mis mulle segaseks jäi oli see, miks ikkagi kogu pänd etenduse lõpus lahedalt surma ei saanud. Teater on ju ometigi kunst, kus siis veel peaks õiglus võidule pääsema?
