David Southwell
“­Organiseeritud kuritegevuse ­ajalugu”
Tõlkinud Kaja Riikoja.
Varrak, 2007. 224 lk.


Pisut naiivsevõitu jutu- ja pildialbum neile, kellele pakub huvi kurjategijate maailm. Täiskasvanud lugejale võib sellest raamatust aga kõht tühjaks jääda.

Eks iga raamat, kus pealkirja järel seisab ambitsioonikas lisatekst “globaalse allilma tõeline lugu ja saladused”, peaks tegema ettevaatlikuks. Mis on see tõeline lugu? Julgen väita, et seda tõelist lugu ei ole olemas. Veel vähem saab see olla kirjas põgusas, veidi üle 200-leheküljelises raamatus. Pressime kogu maailma kurjuse ühtede kaante vahele? Saladused? Saladusi ma sellest raamatust ei leidnud.

Selliste “kogu maailma tõde ühes kohas”-stiilis raamatute häda on paraku selles, et võimas ambitsioon paljastada suuri saladusi ja ennekuulmatuid asjaolusid kipub närbuma sissejuhatava teksti järel. Järgnevad leheküljed kipuvad üle kordama sadu kordi varem ilmunut. Samad näod, samad lood. Head ja halvad. Must ja valge. Meelelahutus.

Ma ei ütle, et ärge lugege seda raamatut. Lugege, üldise ülevaate siit ju saab. Aga pärast seda vaadake uuesti läbi “Ristiisa” kõik kolm filmi ning siis võtke ette kuulsa jaapanlase Takeshi Kitano yakuza-filmid.

Et pilt kirjum saaks, vaadake Hongkongi filmi “Infernal Affairs” (Eesti levis oli filmi nimi “Põrgulik amet”), millest Martin Scorsese tegi hiljem menuka Ameerika variandi “The Departed”. Hongkongi film on peenem töö, seepärast soovitan seda.

Pärast muuvisid võtke võimaluse korral nööbist kinni tuttaval politseinikul. Las ta räägib, kas Eestis ruulivad ikka veel mingite Siberi linnade nime kandvad grupeeringud ning viiekümnendates aastates endised poksijad. Või siiski enam mitte.