Mida aasta edasi, seda suuremat pettumust enese nägemine pakub, pean sulle omavahel ütlema. Ja ka see enese nägemine ekraanil ei ole meeldiv. Vaatasin filmi arvutis ja ka suuremalt ekraanilt – pikapeale harjub ära. Kui [produtsent] Kristiina ­Davidjantsil ja Elen Lotmanil õnnestus mulle selgeks teha, et see film on vajalik (milles ma kahtlen tänase päevani), siis andsin ma Elenile täieliku voli teha, mida tema tahab.

Kui vaatasin Peeter Volkonskist tehtud filmi, siis mõtlesin, et lasti käest võimalus rääkida põnevat lugu tema vanematest või perekonnast. Kas oma filmi juures sul ei olnud sellist tunnet?

Võrdlus ei kannata üldse mingit kriitikat, minul ju ei ole sellist juurestikku, mis võiks pakkuda laiemat huvi. See ajaski mind natukene kimbatusse. Miks ma olen välja valitud, kui seda lugu ei ole?