De Sade’i lapsed

Kristiina Ross tutvustab meid ühe meie vastikuima vaimse isaga.

Kaks sajandit tagasi kuulutas markii Donatien Alphonse Francois de Sade (1740–1814), et vabadus tähendab inimese õigust kasutada oma jõudu ja osavust isiklike naudingute saavutamiseks. Tema tegelaste väitel tõstab arukas inimene mässu tugevate suhtes ebaõiglase ühiskondliku lepingu vastu ja rikub seda, nii kuidas vähegi suudab, et rahuldada oma egoistlikke vajadusi ning võimuiha.
De Sade’i tegelased jagunevad kaheks: tugevad ja nende ohvrid. Ohvrid on orjad, kes usuvad Jumala ja ühiskonna õiglusesse. Oma rumaluses ja jõuetuses täidavad nad kohustusi, mida jumalik ja ühiskondlik leping neilt nende meelest õigluse vastutasuks nõuavad – ja äparduvad paratamatult. Tugevad on vabad, neid ei seo mingid kohustused ei Jumala ega kaasinimesega. Seepärast saavad nad järgida ainult oma egoistlikke huve – ja neil läheb alati hästi. Tugev, lepingutest ja kohustustest vaba inimene võib teha, mis talle iganes pähe tuleb. Selle tõestuseks teevadki de Sade’i tegelased ohjeldamatult kõike, mis tollaste ühiskondlike tavade järgi oli keelatud.
De Sade’i kaasaegne ühiskond ei aktsepteerinud niisuguseid seisukohti ning markii veetis ligi 30 aastat oma elust vanglas ja hullumajas. Alles 19. sajandi lõpul leidis ta “ametlikku” äramärkimist – esialgu küll ainult psühho-seksuopatoloogia alases kirjanduses. Kuid põranda all oli tema individualistlikku kurja käsitlev õpetus juba pikemat aega esoteerilist huvi pälvinud ja 20. sajandil, pärast seda kui Apollinaire taasavastas de Sade’i teosed ja kuulutas markii “kõigi aegade kõige vabamaks vaimuks”, saabus tõeline tuntus ja tunnustus.

Midagi tavapornograafiast keerukamat on de Sade’i tekstidest välja lugenud kõik, kes nendega veidi tegelenud. Aga selle üle, milles tema sõnum täpsemalt seisab, on avaldatud väga erinevaid arvamusi. Kuivõrd de Sade elas ja kirjutas Suure Prantsuse revolutsiooni aegu, on mõned 20. sajandi intellektuaalid püüdnud näha temas ühiskondlikku vabastajat, revolutsiooni suurkuju. Niisugust käsitlust toetab asjaolu, et vahetult enne Bastille’ vallutamist viibis de Sade selle müüride vahel ja karjus kindluse ümber kogunenud rahvale, et sees tapetakse inimesi, ning kutsus üles Bastille’d vallutama. Ka on teada, et 1790. aastate alguses oli ta mõnda aega tegev Pariisi revolutsioonilises linnavalitsuses. Nende elulooliste seikade najal on de Sade’i loomingus nähtud ühiskonnakriitikat ja tema kurjuse apoloogias n-ö antiõpetust.
Paraku ei toeta kogu de Sade’i ülejäänud elu mitte kuidagi niisugust lähenemist tema loomingule. Veel vähem tema looming ise. Enamik kriitikuid näebki de Sade’is seepärast individualistlikku mässajat, indiviidi vabastajat ühiskondlikest normidest.

Õieti ei hinda de Sade seda vabastatavat indiviidi kuigi kõrgelt. Ta ei salli ei “tugevaid” ega “nõrku”, sest “kõik inimesed sünnivad eraldatuna, kadedana, julmana ja võimuahnena”. Paradoksaalselt langeb seesugune inimesekäsitlus väga täpselt kokku Blaise Pascali seisukohtadega, kes ütles umbes 130 aastat enne de Sade’i: “Kõik inimesed vihkavad üksteist loomu poolest.” Pascalgi leidis, et teisi inimesi ei tasu armastada, aga ta arvas, et kaasinimese asemel tuleb armastada Jumalat ning oma egoistlik mina tuleb ohverdada Jumalale. Sade’i meelest ei tasu Jumalaga üldse jahmerdada, kuivõrd teda pole olemas, ja kaasinimese asemel tuleb armastada ainult iseennast ning teised tuleb ohverdada oma egoistlikule minale.
Muidugi võib öelda, et de Sade arendab arusaama inimese vabadusest nimme ad absurdum ja tema teostest ei tule järeldada, nagu tähendakski vabadus lihtsalt õigust tappa, vägistada, piinata, alandada jne. Aga igatahes paneb tema looming küsima, mida individualistlik vabadus siis tähendab. Millest vabaneda, on enam-vähem selge. Aga milleks? Ja võib ka küsida, kas see, mida de Sade kuulutab, on üldse vabadus või on see pigem uus orjus, või koguni ikka seesama ühiskondlik seotus, ainult veidi teises vormis.
Vaatamata oma bravuursetele mõtteavaldustele laveeris de Sade tegelikkuses nii oma füüsilise vabaduse kui oma teoste publitseerimise nimel, mis jaksas. Näiteks kirjutas ta “Justine’i” ilmumise järel vanglast justiitsministrile kirja, milles vandus, et tema ei ole seda romaani kirjutanud. Ja raamatud, mida ta lootis avaldada, varustas ta vagatseva raamjutustusega. Inimesena ei olnud ta ühiskondlikust lepingust vabam kui teised, sest temagi tahtis, et ta teoseid avaldataks, et ühiskond teda vähemalt oma vaenlasena tunnustaks. Mis aga puutub markii ja tema tegelaste sadistliku rõõmu filosoofiasse, siis pole selge, kas sadist, kes leiab oma õnne teiste piinamisest, on teistest vabam kui altruist, kes peab oma rõõmsaks kohuseks teisi aidata. Teisi vajab nii üks kui teine.

Kui 18. ja 19. sajandi ühiskond pidas de Sade’i hulluks, siis 20. ja 21. sajandi vahetuseks on markii ennast maksma pannud. Sotsioloogide hinnangul on tänapäeva läänelikus ühiskonnas ühisväärtused asendunud individualistlikega. Vähemalt abstraktsel kujul oleme de Sade’i seisukohad aktsepteerinud: postmodernsete väärtuste skaalal jagavad esikohta eneseteostus ja isiklik vabadus. Markii on meie vaimne isa – kui tahes ebameeldiv niisugune sugulus lähemal tundmaõppimisel ka pole. Ning kui tahes küsitavaks meie ihaldusväärne isiklik vabadus ka ei osutu, kui avastame, et selle ülimaks avaldumisvormiks on piinamine, tapmine ja koprofaagia.