JULGE MUUTUDA: Tänu BMW Weltile on Müncheni äärelinnast kujunenud moodsa arhitektuuri meka.

BMW muuseum

Fantastiline maja! Justkui kristalliks moondunud, tahke kuju võtnud vesipüks või hiiglaslik klaasskulptuur näeb see Müncheni uusim arhitektuurne vaatamisväärsus välja - BMW muuseum. Eriti efektne on see terassõrestikul klaasist seinte ning kummaliselt plastilise eenduva tiivaga ehitis, ametliku nimetusega BMW Welt, ­õhtul ja ­öösel, nagu mingi ebamaine helendav sinakasvalge ufo korralike, aga standardsete eeslinnamajade ja õhulise futuristliku olümpiastaadioni vahelisel territooriumil, mitmerealise maantee ääres.

Maja sisemus süvendab meelepettu. Welt, see tähendab maailm, ja BMW muuseumisse sisenedes olengi täiesti uues, omaette maailmas, tehnoloogiast küllastunud keskkonnas, mis isegi minusugust tehnikavõhikut suudab köita oma külma ilu ja muidu igavust tekitava väljapanekuga. Selles muuseumis serveeritakse autosid nagu ikoone.

Ma pole kunagi varem midagi säärast kogenud. Ka mõne aasta eest Mün­chenis avatud Pinakothek der Modernes, ebasümmeetriliselt välisfassaadile paigutatud sammaste ja klaaskupliga kaetud neoklassitsistliku ümar­aatriumiga kaasaegse kunsti muuseumis, eksponeeritakse disainiosakonnas vanu ja uuemaid autosid, kuid nood mõjuvad seal vaid kohaspetsiifiliselt - kui huvitavad eksponaadid. BMW muuseumi väljapanek saadab signaali su omanikuinstinktile - sa tahad üht või teist objekti endale, ja otsekohe. Nii ilusad autod, nii vähe raha ...

Muide, ma ei tea, kas lugeda ­seda saksalikuks ratsionaalsuseavalduseks, kuid oma kontseptsioonis sisaldab BMW muuseum õigupoolest kahte fassaadi, kahte erinevat ilmet: tohutult atraktiivset keerisekujulist paraadfassaadi ja märksa lihtsamat modernistlikku fassaadi. Läbi akende helgivad aga nii päeval kui ­öösel uusimate autode mudelid ja õhtuti pimestavad nad tänaval kihutavate sõidukite vastutuledes silmi. Viini arhitektide kollektiivi Coop Himmel­b(l)au projekteeritud muuseum saab Münchenile sama oluliseks sümboliks kui on Frank Gehry Guggenheimi muuseumihoone Bilbaole, ennustan. Ta ei muuda linna imagot küll nii põhjalikult, kuid siiski tuntavalt.

Münchenist ausalt öeldes sellist arhitektuuri ei oodanud. München on konservatiivne, traditsioone austav linn. Ma tunnen ennast Münchenis alati võõrana, raamidesse surutuna. Siin valitsevad liiga seisuslikud etikett ja rituaalid. Kui toimub Oktoberfest, kannavad kõik rahvarõivaid, olgu ilm milline tahes. Kui minnakse ooperisse, riietutakse musta ülikonda ja õhtukleiti. Lipsunõelal särab rubiin, kaela ehib ehtne pärlikee.

Ehituslikud eksperimendid, moodne arhitektuurne mõtlemine ei paista Müncheni kesklinnas kusagil silma, saksa moodsa kunsti elus (välja arvatud ehtekunst) Baieri pealinn kaasa ei mängi. Seetõttu pole ime, et saksa kriitikud kasutavad BMW muuseumi kohta sõnu "utopistlik arhitektuur", sest Müncheni rangeilmeliste 19. sajandi kroonuakademistlike bulvarite ja ilmetu sõjajärgse arhitektuuri taustal häälestabki Coop Himmel­b(l)au projekt sind psühholoogiliselt totaalselt teistsugusele, nonkonformistlikule, tulevikkusuunatud ehituskunstilisele sõnumile.

Aga huvitaval kombel on muuseumiprogrammi teadlikult programmeeritud ideoloogiline vastuolu nüüd pigem soliidsusele kui radikaalsele innovatiivsusele orienteeritud BMW toodangu ja supermoodsa esitluskoha, BMW muuseumi vahel. Kas niimoodi tahetakse kasv atada tulevase kunde maitset?

Koos 1970. aastatel valminud olüm­pia­kompleksi, teletorni ja BMW peakontori kõrghoonega moodustab BMW muuseum Müncheni modernistliku arhitektuuri kvartali. Ehkki BMW muuseum on ehitatud teistest hoonetest kolmkümmend aastat hiljem, liigituvad nad olemuslikult samasse gruppi. On ju Coop Himmelb(l)au dekonstruktivismgi ideeliselt pärit 1970. aastatest.

Omal kombel defineerivad nad kõik uut arhitektuurikeelt, tohutuks eeliseks see, et asukohast tingituna ei pidanud nad räigelt vastanduvat dialoogi juba olemasoleva arhitektuuriga, nagu me liigagi sageli, ka Tallinna või Tartu näiteil, võime praktikas kohata. See on Müncheni äärelinn, kunagiste prügimägede maa-ala, ehituslikeks eksperimentideks sobiv paik.

Olümpiastaadioni maalilises pargis kõrguv järskude külgedega mägi kavandati näiteks pärast sõda kokkuveetud Müncheni varemehunnikutele.

Algul oli BMW Welti kohale aga planeeritud hoopis elamurajoon. Kuid BMW sai, mis tahtis.

Harry Liivrand

BMW ja taevasinast ehitajad pole haip

Kahtlemata on BMW Eestis kõige rohkemate stereotüüpidega seostuv automobiil. Mis autoga sõidavad rullnokad? "Ikka BMWga," arvavad inimesed. Pässa Riks kimab "Tulnukas" tuunitud bemmiga, Inese peika tegi laulu bemmi uutest kummidest, venelased väntasid suisa kaheosalise filmi "Bumer" pättkangelaste seiklustest. Lisandub veel vägev meediakajastus bemariomanike tegemistest politseisaadetes ja kroonikates.

Aga mis seal salata, bemm on väga hea auto. Sest miks muidu rallivad saksa kiirteepolitseinikud "Kutsuge Cobra 11-s" just BMW uudistoodetega? Ehe saksa auto? Ikka.

Lisaks sellele, et enamik mudelid näevad šikid välja, kipub neil olema äkiline ning võimas mootor ning seega on möödasõit ja kihutamine kerged tulema. Ning ka kümme aastat vana bemmi sõidumugavustest ja mõnusast elektroonikast on kerge sõltuvusse sattuda. Ka testidel on BMWd üha edukad.

Tehnikaajakirjanik Toomas Vabamäe tõdeb siiski, et midagi väga põrutavat BMW-lt pole viimasel ajal tulnud: "Aga võib-olla tasubki mainimist, et kui Chris Bangle sai peadisaineriks, läks BMW disain eriti radikaalseks. Ilmselt ei läinud see kundedele kõige paremini peale, sest nüüdseks on jooned märksa rahulikumad."

Lisaks kõvadele maanteeautodele on disaini tõttu omaette fenomenike BMW Mini - retrolik egoistist linnavurle auto. Kaks aastat tagasi tunnistas mulle just Mini kavandamist juhtiv disainer Gert Volker Hildebrand, et ühiskondlikus plaanis on auto üks tugevamaid enesedemonstratsioone, inimene justkui riietab end autoga: lähed autosse ja näitad teistele, kes sa oled. Auto on hinge protees. Soorollist sõltuvalt vajame erinevaid proteese." Samas, et erinevalt riietest autot iga päev ei vahetata, ei tohiks ka auto ilme ning varustus kergesti aeguda.

Kompleksi loonud arhitektuuribüroo Coop Himmel­b(l)au (Him­mel tähendab saksa keeles taevast, Bau ehitist ja Blau sinist) asutati juba 1968. aastal Viinis Wolf D. Prixi, Helmut Swiczinsky ja Michael Holzeri poolt. Kakskümmend aastat hiljem avati harukontor Los Angeleses.

Milline on side BMW ja arhitektide loodud "uudis­maailma" vahel? Mõlemas on priske annus edevust ja tehniliselt kõvasid lahendusi. Üks kompleksi projekteerinud arhitektidest - Wolf D. Prix - on öelnud: "Kiirus, elegants ja dünaamilisus on arhitektuuri esteetilised paradigmad, sama võib öelda ka meie kliendi - BMW imago kohta."

Arvukatest suurtellimustest hoolimata on C oop Himmelb(l)au üheks tuntumaks tööks efektne väikevorm - 1988. aastast pärinev futuristlikku kosmoseputukat meenutav katusejuurdeehitis Viinis Falkestraßel asuvale ajaloolisele hoonele. Üpris õnnestunuks peetakse ka dekonstruktivismihõngulist paviljoni tehissaarel paiknevale Groningeni muuseumile (1994).

Mitmetest töödest kumab arhitektide tehnokraatia­kirg: omane on tööstuslik esteetika, insener-tehnilises mõttes ülikeerukad lahendused, eksperimendid materjalidega. Lisaks BMW Weltile esindab sellist käekirja omal ajal eriti innovatiivsena tundunud UFA kobarkino Dresdenis (1998), Šveitsi Expo paviljon (2002) ning mitmed veel paberil või pooleli olevad ehitised. Näiteks 2011. aastal peaks lõppema Euroopa Keskpanga 180meetrise hoone ehitamine Maini-äärses Frankfurdis. Ja ­ilmselt mitte varem ei saa valmis ka uhke muusikamaja, kontserdisaal Taanis Ålborgis. Rekonstruktsioonidest on vahest kõige õnnestunum gasomeetri ehk siis Viini ühe gaasihoidla ümberehitus elu- ja elamusasutuseks. Pretensioonikal arhitektuurikeelel on ka oma filosoofiline põhendus. Wolf D. Prix leiab nimelt, et arhitektuuri ülesanne pole mitte ainult olla otstarbele kestaks, vaid see peaks ka ruumiliselt viitama meie ühiskonnas toimuvale.

Ja nii ongi: Coop Himmelb(l)au pompoossetes tellimustes kõneleb majanduskasv, üleilmastumine ja kosmopoliitsus, üheülbastumine, arhitektuur kui oluline osa brändikujundamisest. Ning ehk ka usk, et elu läheb aina paremaks ja varsti teevad (BMW?) küborgid meie eest kõik tööd ära.

Karin Paulus