27.09.2007, 00:00
Devendra Banhart "'Smokey Rolls Down Thunder Canyon"'
Devendra Banhart
“Smokey Rolls Down Thunder Canyon”
(XL)
Kaunihingeline friikfolkar keset stiilide virvarri.
Devendra Banhart on ilma mingi kahtluseta Ameerika friikfolgi esilaulik. Tema kiiluvees on meieni jõudnud Antony and the Johnsons, CocoRosie, Vashti Bunyan ja Joanna Newsom – kõik muidugi Devendra lähedased sõbrad. Tähelepanuväärt saavutus noormehelt, kes veel sajandi alul kodutuna ringi uitas, kuni The Swansi Michael Gira ta talendi avastas ja oma plaadifirma Young God alla sainis. Kuna Devendrast on nüüdseks saanud institutsioon, siis ma väga ei üllatugi, et uus plaat on kriitikute poolt üpris leigelt vastu võetud. Samas kui mehe esimesi, kus teda saatis ainult kitarr ja salvestused olid primitiivsete vahenditega (telefonivastajad jne) tehtud, kiideti taevani. Indipiibel Pitchfork näiteks annab uuele albumile kõigest 6,5 punkti. Järjekordne hea näide sellest, et kriitikud kirjutavad meelsamini nähtusest kui muusikast endast, sest muusika siin albumil on nagu Devendra puhul ikka – endiselt oivaline. Sama leht, kui mu mälu ei peta, süüdistas Devendrat ka pedofiilias, kui ta millalgi poistega duši all käimisest laulis – no mis sa teed, kui liblikate keelt ei oska. Seekord, uue plaadi laulus “Lover”, laulab Devendra, et ta on pirnipuu, ja kutsub enda otsa ronima ning tema vilju sööma ja seemneid maitsma.
Miks ma üldse nendest kriitikutest siin kirjutan? Asi on selles, et ega ma ise ka eriti ei uskunud, et see uus Devendra midagi erilist on. On juhud, kui peab kuulama südame, mitte mõistuse häält – Devendra tuletas mulle seda meelde. Ega ilmaasjata, küll naljatades, ei öelda, et ta on ainuke hipi, keda usaldada võib.
Ma pole ühegi teise artisti plaate nii palju inimestele kinkinud kui Devendra omi. Viimati Riho Sibulale, kes arvas, et liiga T-Rex. See on tõsi, Banhart elab muusikalises mõttes paljuski minevikus. Ja tõesti suurem osa uue albumi lugudest võiks olla vabalt pärit 70ndatest, aga kui sa kirjutad nii häid laule, siis muutub aeg tähtsusetuks.
Mis mulle aga enim rõõmu teeb, on see, et Devendra endiselt otsib ennast. Mäletan, et tema esimesi sooloplaate kuulates püüdsin ette kujutada, kuidas need lood bändiga kõlaksid. Isegi natuke unistasin sellest. Nüüdseks on see teoks saanud. Kusjuures, siin albumil on tõeline stiilide virvarr. “The Other Woman” on võrratu dub-reggae, “Samba Vexiiographica” on samba, “Lover” on soul, “Saved” on gospel, “Shabop Shalom” on doo-wop-stiilis juudi rahvalaul jne jne. Ja siis on siin emale pühendatud “Freely”, mis on vist Devendra ilusaim lugu üldse. Seda kuulates jääb aeg seisma ja silmad lähevad märjaks. Need hetked, kui mehed nutavad teiste meeste pärast, on siin elus harvad ja seda väärtuslikumad! “Ma suren üksindusse, see on kindel,” ulub Devendra plaadi lõpuloos “My Dearest Friend”. Bjuutiful, nagu ütlevad hollandlased. 9
“Smokey Rolls Down Thunder Canyon”
(XL)
Kaunihingeline friikfolkar keset stiilide virvarri.
Devendra Banhart on ilma mingi kahtluseta Ameerika friikfolgi esilaulik. Tema kiiluvees on meieni jõudnud Antony and the Johnsons, CocoRosie, Vashti Bunyan ja Joanna Newsom – kõik muidugi Devendra lähedased sõbrad. Tähelepanuväärt saavutus noormehelt, kes veel sajandi alul kodutuna ringi uitas, kuni The Swansi Michael Gira ta talendi avastas ja oma plaadifirma Young God alla sainis. Kuna Devendrast on nüüdseks saanud institutsioon, siis ma väga ei üllatugi, et uus plaat on kriitikute poolt üpris leigelt vastu võetud. Samas kui mehe esimesi, kus teda saatis ainult kitarr ja salvestused olid primitiivsete vahenditega (telefonivastajad jne) tehtud, kiideti taevani. Indipiibel Pitchfork näiteks annab uuele albumile kõigest 6,5 punkti. Järjekordne hea näide sellest, et kriitikud kirjutavad meelsamini nähtusest kui muusikast endast, sest muusika siin albumil on nagu Devendra puhul ikka – endiselt oivaline. Sama leht, kui mu mälu ei peta, süüdistas Devendrat ka pedofiilias, kui ta millalgi poistega duši all käimisest laulis – no mis sa teed, kui liblikate keelt ei oska. Seekord, uue plaadi laulus “Lover”, laulab Devendra, et ta on pirnipuu, ja kutsub enda otsa ronima ning tema vilju sööma ja seemneid maitsma.
Miks ma üldse nendest kriitikutest siin kirjutan? Asi on selles, et ega ma ise ka eriti ei uskunud, et see uus Devendra midagi erilist on. On juhud, kui peab kuulama südame, mitte mõistuse häält – Devendra tuletas mulle seda meelde. Ega ilmaasjata, küll naljatades, ei öelda, et ta on ainuke hipi, keda usaldada võib.
Ma pole ühegi teise artisti plaate nii palju inimestele kinkinud kui Devendra omi. Viimati Riho Sibulale, kes arvas, et liiga T-Rex. See on tõsi, Banhart elab muusikalises mõttes paljuski minevikus. Ja tõesti suurem osa uue albumi lugudest võiks olla vabalt pärit 70ndatest, aga kui sa kirjutad nii häid laule, siis muutub aeg tähtsusetuks.
Mis mulle aga enim rõõmu teeb, on see, et Devendra endiselt otsib ennast. Mäletan, et tema esimesi sooloplaate kuulates püüdsin ette kujutada, kuidas need lood bändiga kõlaksid. Isegi natuke unistasin sellest. Nüüdseks on see teoks saanud. Kusjuures, siin albumil on tõeline stiilide virvarr. “The Other Woman” on võrratu dub-reggae, “Samba Vexiiographica” on samba, “Lover” on soul, “Saved” on gospel, “Shabop Shalom” on doo-wop-stiilis juudi rahvalaul jne jne. Ja siis on siin emale pühendatud “Freely”, mis on vist Devendra ilusaim lugu üldse. Seda kuulates jääb aeg seisma ja silmad lähevad märjaks. Need hetked, kui mehed nutavad teiste meeste pärast, on siin elus harvad ja seda väärtuslikumad! “Ma suren üksindusse, see on kindel,” ulub Devendra plaadi lõpuloos “My Dearest Friend”. Bjuutiful, nagu ütlevad hollandlased. 9