Devendra Banhart “What Will We Be”
“Nii nad siis tapsidki meie Devendra,” ohkab Banharti hardcore-jünger kusagil avalaulu keskel, ning tunneb vastupandamatut soovi see pühaduseteotus vaikima sundida. “Nende” all mõeldakse muidugi suurt ja koledat Warner Brosi, saatanat, kes on meie armsalt ja sõltumatult passiivselt mässajalt Devendralt võtnud terve käe (üheskoos akustilise kitarriga).
See, kes edasi ei kuula, teeb aga suure vea. Jah, Devendra kõlapilt on puhastatum ning poleeritum. Peavoolu-raadio-sõbralikum, kui soovite. Aga kiiks ei ole kadunud. Kiiks on lihtsalt sügavamal pinna all. Minule tundub, et Devendra on muutunud peenemaks ja rafineeritumaks. Metsjeesus on ära õppinud mängureeglid, ent oskab neist distantseeruda ja vaadata asju kõrvalt. Muigega. Muusika vuliseb ja voogab, sosistab ja mõtiskleb, hüpeldes seejuures ühelt stiililt teisele kergejalgselt nagu tiirane gasell, kes on tulvil sisemist ürgpinget.
“Angelika” absurdimaiguline segu bluegrass’ist ja sambast kõlab siin plaadil täiesti loomulikuna. Magusalt paheline reedeõhtune glämmrokk-murdja “16th & Valencia, Roxy Music” on T-Rexi vaimus ripsmetuši ja huulepulgane puusanõks, sellele järgnev “Rats” oskas aga kohe esimesel kuulamisel mulle kavalalt käe püksi pista. Kes tahab, leiab siit Led Zeppelini, teine jälle näeb vana Jim Morrissoni vaimu liibuvates nahksetes säärevarjudes happerünnaku all ümber lõkke tantsimas. Salmi puhas šamaanibluus murdub ootamatult hoogsaks psühhedeeliatantsulkaks seksikalt plõnksuva bassi ja poose kidrarifiga. Olgu öeldud, et need kaks on ka kõige ekspressiivsemad lood siin plaadil.
Edasi liugleme juba teistes dimensioonides. Eeterlik aurustumine, kajakojad, latiino-freakshow, lihtsalt kena folk profilt kirjutatud popmeloodiatega. Näiteks laulu “Meet Me At Lookout Point” on Raul Saaremets oma “Vibratsioonis” juba lõppeva aasta üheks parimaks looks jõudnud tituleerida. Võib-olla on, võib-olla pole, aga tõsi on see, et palast õhkub sellist esmapilgul lihtsakoelist äraolevalt staatilist seisundimuusikat, mis tekitab tõsiseid küsimusi sõna “ilus” tähenduse devalveerumisest.
Tõenäoliselt kaotab härra Banhart selle plaadiga nii mõnegi oma vanadest sõpradest. Aga võidab üsna kindlalt juurde mitu korda rohkem uusi (ja mitte vähem kvaliteetseid) austajaid. Ah, olgem ausad, eks mees ole kübeke suuremat feimi ka kuhjaga ära teeninud. 8
