19.06.2009, 00:00
Digikunst tasapinnal
Benjamin Vassermani näitus “Diagnoositud tagasitulek” Tallinna Kunstihoone galeriis, kestab 21. juunini.
Tallinna Kunstihoone galerii näitusel, mis, nagu kirjutab Reet Varblane,
on ühtlasi kunstniku 60. sünnipäeva kingitus nii talle endale
kui kõigile tema kunsti austajatele, on väljas kõige
värskem looming, viimase kahe aasta jooksul valminud digitrükid.
Benjamin Vassermani kunst pälvib tähelepanu nii eesti
graafikakunsti traditsiooni kui ka rahvusvahelise digikunsti kontekstis.
Digitaalkunst on sama avar ja mitmeti mõistetav nagu
“graafika”. Kuid digikunstist rääkides eristaksin kahte
olulisemat suunda ja lähenemist: esiteks, füüsilisele
väljundile suunatud digikunst ja teiseks, ekraani- või
installatsiooniväljundile suunatud kunst. Vasserman esindab digikunsti
füüsilist poolust ja selles mõttes on see varasemate
graafikatehnikate edasiarendus, nüüd siis arvutiprogrammide ja
printimisvahendite abiga. Sellises digikunstis on arvuti abivahend kunstniku
loomingu rikastamisel ja tema pildimaailma täiendamisel uute vormide ja
võtetega.
Teatavasti ajalooline arvutikunst, nagu seda tegid
1960ndatel Frieder Nake, Herbert W. Franke, Georg Nees, paljud Jugoslaavia
liikumisega “Uued tendentsid” liitunud, tegeles toonaste arvutite
kasutamisega graafiliste variatsioonide otsimisel. Nende kunst on toonase
geomeetrilise kunsti edasiarendus arvutikeskkonnas. Nüüdisaegne
arvutikeskkonna kunst oma maksimaalsetes teostustes loob kas terviklikke
visuaalseid keskkondi, millesse vaataja “sukeldatakse”, või
kommertslikus mõttes omab rakendust visuaalsete kunstmaailmade loomisel
publiku lummamiseks kinoteatrites.
Digitrükk tehnoloogia ja
arvutikompositsioonide esitusmeediumina on hõivanud olulise koha
graafikanäituste traditsioonis. See on rikastanud mõneti
väsinud rahvusvaheliste graafikafoorumite visuaalset ilmet ja
võimaldanud neil nüüdisaegsete tehnoloogiatega kaasas
käia.
Vassermani pildiloomingus paelub mind enam tema 1990ndate
reaalsetel mudelitel, mini-installatsioonidel põhinev graafikakunst.
Need kummalised tulevikulinnade geomeetrilised mudelid oma steriilsuse ja
lõplikkusega sisaldavad ka teatavat mälestust käelisest
kokkupuutest, millega kunstnik on nad üles seadnud.
Midagi on
neist alles ka digiprintidel Kunstihoone galeriis, kuid juba lopsaka
visuaalsuse alla mattunumalt. Kui mudelitel põhinevate piltide puhul on
kunstniku osalus arusaadav, siis mitmete digiprintide puhul ei ole selge
kunstniku roll visuaalsuse loomisel. Igal arvutiprogrammide kasutajal on teada
nende võimaluste lõpmatus ja rikkalikkus, kuid vahel tundub, et
käsitöö juuresolek on ka digikunstis täiendava
väärtuse allikaks.