“Decent Work For Decent Pay”
(Big Dada)
Kui mõni neiu või noormees oleks tõesti nii sai, et
endale selle tseedeena ostaks. Võib-olla eestis üks selline leidub,
aga siis ta ei vaadanud plaadi pealkirja.
Iga päev blogivad ja
postitavad sajad magamistoa produtsendid oma käe ja närvi järgi
sätitud remikse internetti. Nad kõik teavad, et
tänapäeval kehtib muusikalise ülepaljususe printsiip, et
muusikalise informatsiooni kiirtee ajab üle äärte ja muld
võidakse vastsündinuile enne peale ajada, kui te selle arvustuse
olete lõpuni lugenud. Kultuurid vahetavad omavahel informatsiooni,
kõik laenavad kõigilt (kokkuvõttes sama asja) ja
seepärast kipuvad näiteks kõik elektroremiksid internetis
ikkagi ühtemoodi kõlama. Õnneks saavad paremad ja
töökamad remiksijad-produtsendid ikka kuidagi kuulsaks, nagu
ameeriklane Diplo. Siis me saame tema meetodeid, nagu näiteks
autorikaitsega hoolimatult ümberkäimine, eri stiilide
kokkumikserdamine räigete ületundide vormis või päris
getomuusika propageerimine, vaadata suurelt ekraanilt. Ja me oleme rahul, et
vana hea musabisnis teenindab meid lauast, tsentrifuugib kõik need
pöörased ja toored dancehall või seksistlikud getobiidid
üheks plaadiks. Ja siis me laeme selle plaadi kusagilt, sest selline on
tänapäeva komme ja Diplo tänapäevane mees, kellele
tänapäev toob isegi leiva lauale – wiwawowa. Nii et elame ses
suhtes päris nitševoo ajal.
7
