Donald Tomberg soovitab: Jurassic Park

20 aastat tagasi jõudis USAs ekraanile režissöör Steven Spielbergi dinosaurusefilm “Jurassic Park”, mis toona mõjus murrangulisena.

Lähipäevil ja üksnes esilinastuse aastapäeva raames saab 11. ja 12. juunil kodumail seda näha. Omal ajal “Jurassic Park” Eesti kinodesse ei jõudnudki, ent ta nõuab muidugi suurt ekraani. Spielberg taotleb efektselt perfektsust ja on selle filmiga omas elemendis. Lugu on nüüd disainitud uude, 3D-tehnoloogiasse. Spielberg on öelnud, et kujutles juba 1990ndate algul filmi tehes seda alateadlikult 3D-formaadis. Üheksa kuud filmi kallal töötanud 700-liikmeline eriefektitegijate meeskond on oma tööd hoolega teinud.

Enamasti on 3D-filmid efektiivsed vaid peavalu seisukohalt, kuid uues kuues “Jurassic Park” mõjub 3D-formaadi korraliku õigustusena. Siin on hetki ja stseene, mis pakuvad visuaalset gurmaanlust. 3Ds saab oluliseks, kui tajutakse ja ehitatakse perspektiive, nähtugu need siis avaneva või ahenevana, kuid enamasti suhtuvad 3D-filmid perspektiivi võimalustesse üsna tuimalt. “Jurassic Parkis” on (ka lühi-)perspektiivid niigi mõjusalt komponeeritud ja võidavad stereovormistuses veel.

Vaevalt on eraldi põhjust rääkida filmi sisust, pealkiri ütleb peamise. Spielberg valdab suurepäraselt jutustamise kunsti, loob ja hoiab oskuslikult põnevust. Ta põimib pildis koostoimivaks fantastilise ja realistliku, kõrvutab väikest ja hiiglaslikku, laseb rääkida detailidel (mille mõju samuti just 3Ds võimendub) ning pikib sündmuste arengusse ja suurejoonelisse visuaali kohati irooniat. Ehk nii mõnelegi mõjub “Jurassic Park” nostalgilise ja samas uhke kohtumisena.

Eks midagi sellistes lugudes toob ikka meelde lapsepõlve seiklusjuttude aja, just nõnda ongi neid tore vaadata. Spielbergi suurejooneline dinosaurustelugu kannab endas toda naiivset ja põnevat hõngu tunduvalt enam kui sarnased efektsed järeltulijad.

Tallinn – CC Plaza, Solaris; Tartu – Cinamon, Ekraan; Narva – Astri