Eduard Heinla"'Aednikupoisist jutlustajaks"'
Kooli ajalooõpikuist leiab peamiselt revolutsioonide ja sõdade kirjeldusi. Inimesed on selles justkui riigipoliitika supi produktid. Eduard Heinla (26. 07.1890–03.09.1971) mälestusteraamat kuulub vastupidisesse žanri, kus esiplaanil on "väikeste inimeste" erakordne sitkus. Käia läbi Esimese maailmasõja ettevalmistus puupüssiga, sest süda ei luba tapariista kanda, on vaid üheks näiteks selle raamatu peategelase loost.
Lapsepõlvest mäletatakse vahel veidraid sündmusi. Eduard mäletab isa jutustust Türgi sõtta mineku üksikasjadest. Ootamatu tõik seegi, et Laitse parun von Üxküll olnud oma mõisa tisleri üheksalapselise pere tares õhtuti sage külaline. Pereisa viiuli ning parunihärra vibreeriva hääle saatel lauldud siis ühes pererahvaga vaimulikke laule.
Tuhala ja Ravila mõisa aedniku silme läbi näeme mõisate elu ilusamat poolt ja valitsejate edumeelseid uuenduspürgimusi majanduse vallas.
Tänasegi päeva kontekstis aktuaalse paralleelina mõjub autori tööleid Peterburis, 1915. aastal. Tartust pärist Johannes Jänese aiandusäri mastaapsusest saab lugeja vapustava pildi.
Aednikuks olemise paralleeli nägi Eduard Heinla ka oma elutööks kujunenud jutlustajaametis. 1924.–1969. aastani hoolitses ta Taevaisa lillede eest, nagu ta kutsub hellitavalt oma kogudust Kärdlas ning usurahvast kogu Hiiu saarel. Mind üllatab, millise rahulikkusega meenutab autor oma elu kriitilisi hetki. 1949. aastal pidi ta pastorina loovutama võimudele koguduse palvelahoone. Samal aastal suri tiisikusse nende vanem poeg. Pärast kolmekümneaastast saksa keele õpetajaks olemist leiti proua Heinla olevat ideoloogiliselt sobimatu Kärdla lapsi õpetama. Aasta päädis ränga mootorrattaõnnetusega. Kokkuvõtteks läbielatust leiab aga aednikuõpilane, et küllap "nii oli suur meister heaks arvanud oma õppekava minu jaoks mitmekülgseks muuta".
Toivo Pilli toimetatud raamatu aluseks on kuuekümnendail käsitsi trükimasinal kirjutatud mälestusteraamatu koopia, mis kuulus Viljo Liigile Kärdlas.
