Edvard Radzinski “Aleksander II”
Venemaal vabaduse džinni pudelist välja lasknud ja selle eest eluga maksnud tsaar Aleksander II ning tema tapjatest kirjutas oma parima romaani Juri Trifonov. Tema “Kannatamatus” avaldati 1984. aastal ka eesti keeles ja see on üks kõige ajalooempaatilisemaid ja venelikkust esmaklassiliselt analüüsivamaid kirjandusteoseid, mida lugenud olen. Kirjanduslikelt väärtustelt jääb Radzinski raamat Trifonovile alla, kuid tsaari elu üksikasjalikus kujutamises annab siiski silmad ette.
Tuletan siinkohal meelde, et ei Juri Trifonov ega Edvard Radzinski pole kutselised ajaloolased. Trifonov pidas ennast pealegi alati kirjanikuks, kuid Radzinski on armastanud endast kui ajaloolasest sageli rääkida. Tema mahukad ja pikkade allikaviidetega biograafilised romaanid esindavad kõigile vaatamata aga belletriseeritud ajalugu, milles Radzinski osava fabuleerijana esitab nii mõnigi kord tõe pähe oma hüpoteese ja fantaasiaid. Vähemalt nii juhtus “Stalinis”, vähemal määral “Rasputinis”. Aleksander II põneva, kuigi jutustamisoskuse tasemelt ebaühtlase järjejutuna kombineeritud elulooromaani lõpetab Radzinski moralistliku arutluskäiguga Venemaa võimalikust saatusest kui oleks kehtestatud konstitutsiooniline monarhia jne. Isegi Gorbatšovile viidatakse.
Venelikkuse definitsiooni leidsin raamatust ka: “Arutlused komisjonides olid raevukad, seal ei varjatud vastastikust viha. Liberaalid ja tagurlased vaidlesid venepäraselt, see tähendab, ilma et oleksid vastaspoolt üldse kuulanud.” (lk 134). Aga kas see enam ainuüksi nii venepärane praktika ongi? Ja mis on saksa kitsidus (lk 127)?
Nimede seast leidsin vist vaid ühe vea: de Maistre’st on saanud de Mestre. Nii et väga korralik toimetajatöö!
