Ott Raun „Tunaeile“. Ilmamaa (2019). 415 lk. Mari

Seni on ilmunud „Vaimu vend“ (2015) ja „Tuba number kaheksa“ (2016). Uue raamatu pealkiri kätkeb endas kalambuuri, sõnamängu. Nimelt on Ott Raun olnud ligi 21 aastat ajalookultuuri ajakirja Tuna peatoimetaja, selle asutamisest peale 1998. aastal. Ning 1. augustil 2019 sai Ott Raunal täis viiskümmend aastat katkematut ja järjepidevat tööd ajakirjanduses. Tõsi, eri väljaannete juures, kuid püsivalt ajakirjanduses. Nii et tal on, mida meenutada! Ajakiri Looming hõlmas sellest ajast tosin või kuraditosin aastat. Ajakiri Tuna on väljaanne, mille juurde Ott Raun on oma ajakirjanduslikus tegevuses jäänud kõige pikemalt peatuma. Kui mälestusteraamatut kritiseerida, siis raamatus on raske orienteeruda, millal inimesed Loomingu toimetuses vahetusid. Näiteks: „See kõik toimus juba Andres Langemetsa peatoimetajaks oleku ajal.“ Aga millal see oli, jääb lugejal kahjuks enda mõelda.

Tähelepanuväärsel kombel jooksevad nii mitmedki Eesti Ekspressi toimetuses tegutsenud või tegutsevad inimesed ühes või teises kontekstis raamatust läbi: Hans H. Luik, Kalev Kesküla, Barbi Pilvre, Mait Raun, Tarmo Teder, Sergei Stadnikov (tema vist küll pigem EE toimetuse sõber ja kaasautor). Varalahkunud egüptoloog Sergei Stadnikov pälvib tunnustustust eelkõige Eesti taasiseseisvumise aegadest. Hiljem algas tema vägikaikavedu Eesti Vabariigiga. Ott Raun otsib sellele selgitusi ja arvab need leidvat. Hoolimata poliitilistest erimeelsustest käesoleva aasta­tuhande hakul jättis Raun ajakirja Tuna Sergeile avatuks. Seal ilmus meie tuntuma egüptoloogi sulest üle kümne artikli, neist viimane postuumselt 2015. aasta sügisel.

Raun oli ka kultuuriinimeste rühmituse Wellesto sünni juures. Tema mälestused rikastavad teavet sellest 1987/88 moodustunud kooslusest. Mälestusteraamatu kolmas osa paneb väärika punkti pool sajandit ajakirjandusmaastikul tegutsenud isiku toimetamistele ja on tagasivaatav kokkuvõte tehtust.