Eesti kirjandus - raugus või küllus?
Tänavuse aasta edenedes on üha enam kuulda olnud, et eesti kirjandusega on midagi lahti. Suurteoseid ilmub vähe, üleüldse arvestatavaid teoseid ilmub vähe. Kriis?
Vaevalt küll. Mõningane rahunemine siiski. Kui juba on harjutud kultuuri ja kirjandustki kümnenditega mõõtma, siis tundub olevat ka tavaks saanud, et iga kümnendi lõpul leiab kirjanduselus aset buum ja kümnendi keskpaigaks tekib väike hingetõmbeaeg.
Sellel ei pruugi olla suuremat pistmist sellega, kui palju tegelikult kirjutatakse. Pigem on buumi sünnitajaks autorite enesekehtestusinnu ja väljaannete-kirjastuste-korraldajate riskijulguse õnnelik kokkusattumine. 1990ndate lõpul selline kokkusattumine ju tõesti ka oli. Ajakirjadesse-lehtedesse ja luuleõhtutele ilmus küllaga uusi nimesid, kes ka üsnagi kiiresti esikteosteni jõudsid. Mis ehk veelgi olulisem - tuli esile kenake hulk vastuolulisi karaktereid, kes suure hurraaga meediasse tormasid ja kirjanduse ümbersündi kuulutasid. Keskmine ja vanem põlvkond muigas - kes südamlikult, kes põlglikult - aga eks taipasid nemadki, et “uudisväärtus” laieneb nõnda tervele eesti kirjandusele.
Kaua see siis ikka kesta sai? Millalgi tulipead raugesid. Enesekehtestamine oli õnnestunud, enamusel oma jagu tunnustuslikku algkapitali käes - mitmel lausa toimetajakohtki, kus rutiin tasapisi revolutsioonist võitu sai. Ja “kirjandusruum” oli meist vähemalt sama väsinud kui meie ruumist. Üksvahe oli ikka liiga suurel määral ilmunud asju, mis nõudnuksid küpsemist või talunuksid kõrvalejätmist. Uusi nimesid ilma igasuguse pingutuse ja omapoolse reklaamitööta müüa lootnud kirjastused olid omad vitsad kätte saanud ega tihanud naljalt enam viimastele vagunitele jõudnuid kodustada; ka Looming-Vikerkaar pöördusid lõviosas vanemate tegijate juurde tagasi. Ja muu meedia jaoks kadus ka uudisväärtus tervelt eesti kirjanduselt.
Kas uutest nimedest on puudus? Ei ole ju! Verisulis haipe koorub jätkuvalt, olgu kirvetöiselt isetegevuslikus laadis (MUNG) või uusi trikke õppinud seenioride vahendusel (Mihkel Kaevats, Maario Essa) või äsjase scene’i sütelgi (TNT alasaavutuslikud taastamiskatsed). Aga no ei ole neil enam seda vaimustunud vastuvõttu. Võib veel leida autoreid, kes on aina varjus püsinud ja kirjutavad põnevamalt kui suurem jagu toda noorlainet (Sass Henno, Arne Koitmäe), aga nendegi esiletulek ei lähe kergelt - saab kuulda, et paljugi sellest on juba justkui olnud ja loetud, olgugi et kehvemal kujul. Ainuke laiemat tunnustust leidnud uustulnuk on Lauri Pilter, kogu solipsistliku, meediasõbraliku ja avangarditseva noorlaine rauge antitees - “noorautor” neile, kes noorautoreist tülgastunud.
Ent mööngem, see pole kaugeltki kogu lugu. See pole pelgalt tavapärane tsükkel ega konkreetse buumi lõppemine, mis praeguse raugustunde on tekitanud.
Kui palju sel raugustundel õigupoolest reaalselt alust on? Suurteoste puudumisest räägitakse ometi vaid kolm aastat peale Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse und”, kaks aastat peale Jüri Ehlvesti “Hobust eikusagilt”, aasta peale Nikolai Baturini “Kentauri”. Suurteoste puudumisest räägitakse aastal, mil Lauri Sommer, Kristiina Ehin, fs ja Hasso Krull avaldasid oma seni mõjusaimad luuleraamatud. Tõesti, põhjust oleks ju pigemini küllusest rääkida - just kunstilisest küllusest, mitte pelgalt arvulisest?
Aga äkki selles ongi probleem?
Äkki on küllus see, millega eesti kirjandus ei suuda toime tulla? Ehk polegi me harjunud kirjanduse suurusega - kui mõnd ilmuvat elevantteost ei saa kärbseks rääkida, räägitagu ta vähemalt elevantsustõve käes kannatajaks!
Tõepoolest, sageli tundub: mis võiks olla ühele keskpärasele eesti literaadile talumatum kui mõne kaasmaalase ülimus sellestsinasest tema ärakorraldatud ilmanukakesest? Kross, Mihkelson, Baturin - kes iganes millegi meie oludes üleloomulikult suurega lagedale tuleb, sellele mõni arvamusliidrina tunnustatud näriline ka kohe näppu kargab. Eesti kirjandus lihtsalt ei tohi nii suur olla, sest see ei saa nii suur olla. Liiga palju on minevikus olnud pettumusi, nurjunud lootusi - niisiis ärgem üldse üritagemgi. Eesti gigandid olgu nunnud ja parasjagu naljakad, aiapäkapikud hiirte peol.
Andrus Kiviräha “Rehepapp” on ses suhtes ideaalne - kas siis selle rahva keel tõuseb? Õppigem enda üle naerma, ärgem ometi arvakem, et meis on midagi, mida tasuks ka läbinisti tõsiselt võtta. Ärgem ometi arvakem, et kellelgi säherduse rahva hulgas on mingi ajatult kirgas kaemus või globaalselt kordumatu anne. Kogu me kaemus seisneb oma tobeduse äratundmises, kogu me anne seisneb mõisnike tagant näppamises. Ka meie tõsine kirjandus on tegelikult ju naljakas, sest see räägib enamasti kohmakusest ja saamatusest ning on enamjaolt härradelt ära virutatud - jess!
Lisaks võib täheldada, et vähemasti viimase aja “märgilised” teosed eesti kirjanduses tuginevad ettekujutusel ümbritsevast mõõnast (on seda siis või mitte), tohterdaksid justkui mingit valusat vajakajäämist: nõnda saavad nad olla suuremad, kui nad on, ilma et oleksid tegelikult suuremad oma kultuurist ja oma äramärkijatest.
Nii kerkis 90ndate keskpaiga “pausiaja” tähtromaaniks Emil Tode “Piiririik”, mis ju oma tegelikult pikkuselt ja kompositsioonilt on jutustus (nagu ka ta lärmakas väikevend, pausiaja lõppu ja buumi algust tähistanud Kaur Kenderi “Iseseisvuspäev”.) Nõnda ka edasi: Mehis Heinsaart ühes ta lühijuttudega lansseeriti juba buumiajal vastukaaluna noorkirjanduse väärikuskriisile ja ülepaisutatud meediaihalusele (millega Heinsaare kirkail juttudel ju mitte kui midagi pistmist pole). Ning praegu leiab Lauri Pilteri vormilt konservatiivne ja sisult derivatiivne jutukogu “Lohejas pilv” ülistamist aasta parima romaanina (sic!) vastukaaluks tollelesinasele noorema kirjanduse enesekindlale solipsismile ja ambitsioonikale “jalgrattaleiutamisele” - mida mõned kriitikud võrdsustavad teadmatusega “maailmakirjanduse” varadest ja ülimusest.
Isegi “Rehepapp”, mis ka näiliselt ilmus tollel buumiajal, on ju glorifitseeritud vastukaaluna vaegusele: subkultuuridesse killustunud elitarismi kommertslikule impotentsile. Krista Kaera taktikepi all kaigub vaimustunud koor: ometi üks uuema aja teos, mida ostetakse, mida loetakse, mida rahvas armastab! Vaat kuidas tuleb eesti kirjandust teha! Mis sest, et Eeva Park kõneles hiljuti, kuidas ta külaraamatukogudes esinedes pidi vastust andma pahastele lihtlugejatele: miks “Rehepappi” ometi mingiks rahvasõbralikuks raamatuks surutakse? Meile ei meeldi! Aga see ei tule arvesse, müüt on sündinud ja kasvab. Ja keegi ei küsi, kui paljud ostjad tegelikult ostavad teost ja kui paljud müüti/menukit…
Seejuures on muidugi kurioosne, kuidas nii mõnigi arvustaja ikka tõsimeeli igatseb “panoraamseid suurromaane lähiajaloost” - kui mõni selline ilmuma peakski, ei leia see kriitikas erilist äramärkimist (Maimu Bergi “Ära”, Kalle Käsperi “Vennad Luiged”) või taandub kiirelt kokkuleppelisest “esiliigast” massiivse promo kiustegi (Rein Veidemanni “Lastekodu”). Mine võta kinni, kas polegi vajadus siis ikka nii suur või osutuvad needki teosed suuremaks, kui sünnis oleks (ometi osutumata seejuures ka nii suureks, et muutuks sündsaks või trendikaks neid avalikult põlastada).
Ärge saage minust valesti aru - pean noid esiletõstetumaid raamatuid väga hästi kirjutatud teosteks. Mis sest, et mulle isiklikult meeldib mõni neist paratamatult rohkem, mõni vähem - Heinsaare jutte ma fännin, “Piiririik” on kohati suurepärane, “Rehepapp” vägagi teravmeelne huumoriraamat, “Lohejas pilv” enamjaolt surmtüütu kompleksikirjandus ja “Iseseisvuspäev” paneb lihtsalt õlgu kehitama - aga nad on kummatigi väga hästi kirjutatud ja kindlasti eesti kultuuris märgilised teosed. Kindlasti “representatiivsemad” kui “Ahasveeruse uni” või “Kentaur”.
Mind miskipärast tõmbab ikka nende viimaste poole. Kas see tähendab, et ma olen sellevõrra rohkem maailmakodanik? Oh, vaevalt. Pigem on asi selles, et ma ei taju eesti kirjanduses mingit vaegust ja vaesust, mida peaks väikse naljaga või sukkadesse topitud takuga kompenseerima - ma tajun rikkust ja küllust, milles sedavõrd üleküllastel teostel on täiesti loomuldasa keskne koht.
