Eesti kirjanduse kümnesendine

Jürgen Rooste. “Lameda taeva all”. Pidusöök. Taanilinn, 2002. 96 lk.

Nii nimetab Jürgen Rooste luuleline mina end uusimas kogus, ühtaegu sapiselt ja muhedalt, aeledes koos nn kirjanduslike rahatähtedega ühise kirjanduskogukondliku teki all. Kümnesendine on mõnus olla, kõlin on ikka poeetilisem kui krabin. Rooste luuletused tegelevadki üsna palju kirjandusega, olgu siis meie oma klassika oletatavalt võltsi väärikust tögades, semuluuletajaid pastišeerides või ka pingevabade juhuviidete-tsitaatidega pillerkaaritades.

Ei maksa unustada, et Rooste tuli kirjandusse karjujana, kes suutis end maksma panna koguni püünel valesti ja valjusti lauldes ja vääneldes, jättes vaieldamatu esinemisnärvi ohverduse kõrval mulje protestiluuletajast nagu mingi Dylan. Ja mõjus kuidagi väärikamana Contrast. Rooste luuletuste taustal tundub siiani olevat tähtis tabada meloodiat, tajuda viidet muusikale, millesse luuletus suhtub teatud üleolekuga nagu arranžeering viisijuppi. Rooste minaluule on endiselt erootilis-psühhedeelse hoiakuga, mille kõrval ta visalt mängib välja psühhopaatilisi seisundeid. Konflikt nn heakodanluse või poliitilise korrektsusega on ilmne, ego ülevõimendumine paratamatu.

“Lameda taeva all” torkab veel silma noriv nokkimine kuuekümnendate aastate müütide  kallal. Ei tea, kas selles on midagi isatapjalikku, kuid näiteks John Kennedy, Louis Armstrong, Frank Sinatra ja isegi biitnikud satuvad kriitilisse konteksti. Autori konfliktne ego tundub endast kujutavat jaheneva verega privilegeeritud boheemi, kes teab, et teda kuulatakse, talle makstakse jne, kuid kelle huvi teise vastu kahaneb pöördvõrdeliselt enesekindluse kasvuga.

Igaüks peaks märkama “Lameda taeva aluse” kogu  püüdlikku kontaktsust, leidub särava vaimukusega sõnastatud käibetõdesid. Isegi enamik mainitud nimedest  kogus on (välja arvatud muidugi Kalju Kruusa, Aare Pilv, Jacques Derrida jvm).

Konstruktivismi tõrjuvalt luuletuselt “Derridaator” rändab mõte Hasso Krulli “Kornukoopia” peale, mis kujutab endast lausa erakordset nn lihtsuse poeesia ilmingut, kuid jääb oma lõputus läbinähtavuses totaalselt enesessesulgunuks.

Tegelikult võib ju säherdune lõtv lugejale peale minna, ma ei suuda isegi uskuda, et Roostest saab lihtne popööbik. Öelgem nii, et selle laheduse sees leidus minu jaoks väga meeldivaid tihkeid ja liigutavaid/liikumapanevaid kohti. Isegi mõned head armastusluuletused on raamatus. Võib-olla on selle, minu jaoks heterogeensena tunduva kogu peamine sõnum hoopis arutlus luuletamise võimalikkuse üle siin ja praegu, togimine ja tõngumine sedavõrd olulise asja selgitamise nimel. Siis pöördub eelöeldu hoopis uude valgusesse.