“Video killed a
radio star”. Nende sõnadega alustas 1981. aastal tegevust
muusikakanal MTV, lastes esimesena eetrisse The Bugglesi samanimelise loo ja
kuulutades uue ajastu saabumist.

Kümmekond aastat hiljem, varakapitalismi raevukate hingetõmmete
saatel, jõudis videodiskode krõbisev maailm legaalselt ka Eesti
ekraanidele. Meenuvad Wigla Show, “Noortestuudio
Pärastlõuna”, Pink Floydi pähe näidatud
White­snake ja üleüldine segadus teemadel, mis on hevi, punk
või disko.

Teadlikust imagoloomisest video abiga saame Eestis aga rääkida
vahest sellest hetkest 1990. aastatel, kui Hendrik “Masa” Maasik
hakkas tootma reklaamklippidega sarnanevaid videoid konveierartistidele nagu 2
Quick Start ja Nancy.

Tänaseks on Masast saanud Eesti vaieldamatult parima (ja kalleima)
pildikeelega ning rahvusvahelise mainega videotegija, kelle videod on aga
kohati äravahetamiseni sarnased, nagu ka üles filmitavad artistid.

Viimased aastad – 2009 ja 2010 – on toonud aga sellesse
mikrokunstivormi, muusikavideo tegemisse, täiesti uue hingamise. Ei
jõua neil uutel klippidel täpselt järgegi pidada, sest
sõna otseses mõttes kerkivad igal nädalal kuskilt
subkultuuride getopragudest välja uued, näljased noored bändid
oma uute videotega, mis on tihti rabavad nii oma professionaalse visuaalkeele,
tegemisrõõmu kui teravate ideede poolest. Küsimusi selle
teemaga seoses tekib üsna mitmeid. Kes nad on, miks nad seda teevad, ja
miks just nüüd ja praegu?

Aru annavad noored videotegijad CJ Kask (1), Emer Värk
(2), Reimo Õun (3), Heleri Saarik
(4), Eiko Kink (5), Ove Musting
(6), Joosep Volk (7), Hanna Samoson
(8), Karl Saluveer (9) ja produtsent Niko
(10)

Meedium on
sõnum

Mullu sulges uksed paljude poolt valgeks laevaks peetud, aga vaid
kolm aastat tegutseda jõudnud MTV Eesti. Kas YouTube ja kodudiskod on
uue ajastu meedium muusikavideote jaoks?

Hanna: Peamine väljund on hetkel tõepoolest
YouTube. MTVd ei vaadanud ju nagunii peaaegu mitte keegi, nii et selle kanali
kadumisega pole seega ka midagi kaotatud.

Heleri: Pildivaatamise kultuur on samuti väga palju
muutunud. Liikuvat pilti vaadatakse telefonidest ja kõikjalt mujalt.
Visuaalne atraktiivsus üksi ei pruugi enam mõjuda, inimestele
meeldibki, kui on natuke karvane ja toores pilt.

Karl: YouTube’is valib kuulaja-vaataja ise, mida
tarbib. Kui miski on popp, siis tõenäoliselt sellepärast, et
ta tõesti meeldib. Samuti on olemas võimalus otsese tagasiside
saamiseks.

Tundub, et suurt osa kogu selles protsessis mängib ka
majanduslangus, mis mõjub loovusele hoopiski virgutavalt. Tehakse
muusikat, videoid, avatakse uusi väikese-eelarvelisi klubisid, kohvikuid,
loomelinnakuid, creative space’e…

Hanna: Mind on alati lummanud videod, mis on väikese
eelarvega. Kui mulle antaks miljon, siis võiks ka mingi maasturitega
kalli video teha, aga mulle meeldivad hästi lihtsad, kena ja ilusa ja
originaal­se ideega videod. Peavara on palju väärtuslikum kui
raha. Akerlundi Lady Gaga videod on värvilised, aga ma vaatan nad ära
ja saan vaid paariminutise rahulduse ja hingele mitte midagi.

Kas see seondub ka muusikamaitsega?

Hanna: MTV videote eesmärk tavaliselt ongi peomeeleolu
loomine, aga kõik need režissöörid, kes mulle
väga-väga meeldivad – enamasti Rootsist, näiteks Marcus
Söderlund (The XXi “VCR”), Andreas Nilsson (White Liesi
videod) või Erik Liss (Deporteesi “When They Come”) –,
pakuvad pigem palju mõtlemisainet. Tavaliselt on võimalik nende
videotega ka suhestuda. Hea video võib olla nagu hea raamat või
hea film – sulle jääb sisse mingi elamus või kogemus.
Kui sa viitsid süveneda, siis võib ka muusikavideotest kasu
saada.

Reimo: Kui mulle pakutakse videot teha, siis ma kuulan seda
ripiidi peal umbes kaks-kolm päeva järjest ja ootan
“seda” tunnet. Kui see tunne tuleb, siis räägime edasi.
Vahel hakkab loo peale kohe film silme ees jooksma ja tahaks midagi tegema
hakata.

Põranda alt
välja

Miks teevad nüüd videoid just nooremad bändid ja kui
nii võib väita, siis pigem alternatiivsema suunaga muusika
esindajad?

CJ: Olgem ausad, pikka aega oli korraliku video tegemine
vaid popartistide pärusmaa. Kvaliteetse video ülesvõtmiseks
pole enam tarvis kallist filmikaamerat, -linti ega suurt valgusparki. Suur osa
viimaseid videoid on üles võetud filmivate fotoaparaatidega ning
monteeritakse sülearvutis – säärane tehnika on muutunud
tarbekaubaks.

Heleri: Peale on tulnud uus põlvkond bände, kes
peavad video omamist oluliseks. Paljud vanad bändid ei ole viitsinud selle
peale mõelda, pole peetud vajalikuks.

Tahaks eraldi mainida ka Emer Värgi nn piraatvideoid –
olemasolevatele lugudele tehtud videod olemasolevast pildimaterjalist…
Millest selline idee?

Emer: Minu 1h.projekt on katse vabadel hetkedel
meeldivatele lugudele ühe tunniga video teha. Puhtalt varastades ja
remiksides ja uuesti avalikkusse paisates. Väikeseks ajendiks on
tegelikult ka need “videod” YouTube’is, kus on lihtsalt
pandud suvaline pilt muusikaloo taustaks. Video tegemine võib
võtta vaid tunni ja seda võib teha igaüks. Need videod on
mul muusikutega ka kooskõlastamata. Andur sattus ise kuskilt videole
peale ja neile meeldis väga. Väike võlu asja juures on ka
selles, kas sotsiaalmeedia ja foorumid võtavad asja üles või
mitte.

Keskkonnad ja
kogukonnad

Kas ühe soodsa kasvukeskkonnana võiks välja tuua ka
Balti Filmi- ja Meediakooli? On ju paljud videotegijad ka ise lähemalt
BFMiga seotud…

Heleri: BFMis on kõige olulisem vahest keskkond.
Noored inimesed, kes üksteist leiavad ja teevad koos midagi
ägedat.

Minu kursuselt on mitmed operaatorid, monteerijad, produtsendid olnud
muusikavideote juures – Liis Nimik monteeris nii Malcolm Lincolni
“Sireni” kui uue video, mis nüüd tuleb. Kristjan
Pütsep on produtsent, Jaak Ollino Jr on mitmed monteerinud, Robert Linna
oli Chungini video operaator, Erik Põllumaa on olnud mitme operaator
– Lack of Eoins, Popidiot, Stem….

Eiko: Vahendite kättesaadavus on kahtlemata
võtmeelement. BFMis õppides on praktiliselt kõigil vabadus
oma projektidel professionaalset võttetehnikat kasutada. Lisaks
tehnikale on tähtis roll ka meeskonnal.

Mitmed videod, nagu Badass Yuki ja Tallinn Daggers, ehitavad klipi
visuaalefektide kasutamisele. Kas videokeel annab rohkem võimalusi
mängimiseks kui filmikeel?

Heleri: Muusikavideos on meeletu vabadus katsetada –
sa saad mängida vormiga, visuaaliga… Ei pea olema konkreetset
narratiivi. Sul on absoluutne vabadus ja see on mõnes mõttes
kõige raskem.

Hanna: Ma leian, et olen filmitegemiseks praegu liiga noor
ja osas maailma filmikoolides ei võetagi enne 25 eluaastat inimesi
vastu. Videos on nii, et sa ei pea enda asju väga ära selgitama,
kõik on lubatud. Ei aeta taga loogikat. Video tegemine on vabam kui
film.

Olulise keskkonnana tuleks vist ära mainida ka massimeediasse
pealetulnud nooremat põlvkonda. Positiivse näitena meenub Heidy
Purga mõju nii R2 tegevuses kui uuesti sündinud eurolaulu
konkursis.

Niko: Raadio 2 on suure töö ära teinud. Neil
on õnnestunud traditsioonilise meediakanalina pakkuda palju erinevaid
võimalusi muusikas.

Heleri: Õhtuse vööndi saated on
hindamatud.

Hanna: Mul on hea meel, et Heidy Purgal oli “Eesti
lauluga” oma nägemus ja ta julges selle ellu viia. Enamikule
inimestele see ei pruugi meeldida, aga enamikule inimestele ei meeldigi muutus.
Nagu Ilmar Raag ütles masside käitumise kohta: kui sa ostad piima,
siis sa ei taha, et piimapakis oleks keefir.

Uued
mänguasjad

Kas nüüdne videote laine on seotud ka tehniliste vahendite
parema kättesaadavusega?

Joosep: Jah. Näiteks Canoni kaamera tulek (Canoni 5D-
ja 7D-seeria digitaalsed fotokaamerad, mis on võimelised üles
filmima peaaegu 2K-kvaliteediga videopilti – aut.) on vabastanud
videoloojad raske tehnika ikkest.

Ove: Filmikoolis saavad omad õpilased väga
soodsalt tehnikat (mis on ülimalt tark otsus kooli poolt) ja tänu
sellele saavad paljud alustavad režissöörid kätt harjutada. Ega
enne targaks ei saa, kui loll pole olnud.

Kui oluline on tehnika valik video tegemisel?

Heleri: Kui on hea idee ja atraktiivne artist, siis
võib ükskõik millega teha. Minu lemmik on Sequoia
“Goodoldtimes”. Koduvideo, aga väga stiilselt tehtud.

CJ: Eksperimendi korras filmisime ühe video isegi
Nokia mobiiltelefoniga, see oli Tanel Padar and The Suni “Mida sa
teed”.

Hanna: Uued 5D- ja 7D-kaamerad võimaldavad sul tuvi
aknalaual ka filmida nii, et sellest saab maailma kõige ilusam asi.
Lihtsad asjad omandavad ilusa ja luulelise tähenduse ja on tore, et seda
niimoodi ära kasutatakse, sest lihtsuses peitubki võlu.

Karl: Pigem on mõtet rõhk hoida ideel. Kuna
lõppväljund on niikuinii YouTube, siis tundub kuidagi kuri selle
jaoks suur keemiatehas filmi valmistama panna.

Suhe muusikaga

Milline peab olema režissööri suhe muusikaga ja selle
esitajaga?

Heleri: Ma üritan iga kord leida bändist just
selle, mis on neile omane. Badass Yuki videos on loodud neurootiline
urbanistlik kontekst, sest see sobis nende looga. Kuigi poisid on tegelikult
Tartust pärit, mis pole just eriti urbanistlik paik.

Niko: Kui sa annad mingi asja kellelegi teha, pead sa
ennekõike usaldama seda inimest või vähemalt ideed.
Reklaamis näiteks rikub enamiku asju ära usaldamatus.

Hanna: Stressivaba, meeldiv suhe oli mul Robiniga (Malcolm
Lincoln). Võib tunduda, et ta põhiaja magab, aga kui muusika
käima panna, siis ta muutub täiesti uueks inimeseks. Arvan, et
inimesed, keda tema austab, ei pea temas kunagi pettuma.

Millised on teie eeskujud? Lemmikud?

J: Näiteks Shynola Londonis (
href="http://www.shynola.com/" target="_blank">www.shynola.com), kes
alustasid tasuta video tegemisega Unkle’ile, ja nüüd viimaseks
videoks oli Coldplay “Strawberry Swing”. Thom Yorke oli neile
rääkinud oma unenäost, millest videot teha, et ta nägi
sadat tuhandet inimest platvormil. Tüübid mõtlesid
järele, vaatasid eelarvet ja pakkusid vastu: mis oleks, kui seal
platvormil oleksid ainult sina? Tulemuseks Radioheadi “Pyramid
Song”.

Ove: Parim tunnustus on see, kui vaatad, et sellist videot
oleks ise tahtnud teha. Näiteks Liina Paakspuu video Loitsule
“Haavad uulitsal” on täpselt selline. Vanameister Masa on
režissöör, kelle peale saaks iga artist sada protsenti kindel olla.
Kaimar Kuke video Mimicryle on viimase aja videotest väga kõva
kvaliteediga.

Reimo: Masa oma kvaliteeditaseme poolest, kuigi julgen
siinkohal öelda, et ideede poolest võiks natukene
“keerulisem” ja ootamatum olla. Joosep Volk Tallinn Daggersiga ja
Eiko Ojala, kes on teinud ainult ühe video (Põhjamaade Hirmu
“Katk 2”).

CJ: Viimase aja kaks suurt lemmikut on mul vaieldamatult
Hanna Samosoni ja Robert Linna Malcolm Lincolni “Siren” ning Heleri
Saariku ja Erik Põllumaa Popidioti “Hanging On Friday”.

Videoid on ju kogu aeg mingil määral tehtud. Miks just
nüüd on see teema nii päevakorral?

CJ: Ehk on nii videote tarbijad kui tegijad ise
tüdinud n-ö tüüpvideotest, mida lääne
muusikakanalid meile koju toovad. Nõudlikumat vaatajat ei peibuta enam
tantsivate näitsikute ja kiire montaažiga. Tarvis on midagi uut ja
värsket ja näha on, et just indie-artistidel sellest puudust ei
tule.

Joosep: Võib-olla hakkab vilja kandma töö,
mis on varem tehtud tegijate koolitamiseks. Paljud videod on teinud noored, kes
on nüüd leidnud töö kõrvalt aega. Ma pole ühegi
video peale pannud varem rohkem aega kui maksimaalselt nädal, aga Tallinn
Daggersi videot tegin kolme kuu jooksul umbes kuu.

Eiko: See ei ole tegelikult viimase paari kuu trend, pigem
ütleks, et viimase aasta-pooleteise. Viimasel ajal on meid lihtsalt
hakatud rohkem tähele panama.

Hanna: Viimasel ajal on muusikamaastikule tekkinud ka palju
omanäolisi, huvitavaid ja meeletult karismaatilisi muusikuid –
Malcolm Lincoln, Mimicry, Marten Kuningas, Iiris Vesik, Badass Yuki, Maria
Minerva / UNCANDY!! Muusikuid, kes mõjuvad väga inspireerivalt.

Tulevik ja
välismaa

Kui uuel bändil tuleb idee endale video teha, siis mida ta
peaks tegema? Mulle tundub, et ehk muretsetakse raha pärast praegu veidi
liiga palju, on see põhjendatud?

Heleri: Eks mingit raha on ikka vaja, aga enamasti tehakse
omahinnast tunduvalt soodsamalt.

Joosep: Caviar tegi minu teada Mimicry video ka ilma
rahata. Videoid võib tasuta teha küll, pärast saab neid CVs
näidata.

Kas bändid peaks ise ka rohkem vaeva nägema, et silma
jääda?

Niko: Bändid võiks oma visuaalse külje ja
meedia peale rohkem mõtlema hakata. See puudutab ka seda, mida lava peal
tehakse – VJsid võiks rohkem rakendada oma muusika
visualiseerimiseks.

Joosep: Samuti ei tasu jääda liiga
põhimõttekindlalt kuskile põranda alla. Ma üldse ei
pahandaks, kui netti peaks lekkima video, kus Loksa baaris mingid ossid
tantsivad Tallinn Daggersi järgi. Popartisti aeg raadiotasandil on ju
möödas

Milline võiks olla Eesti videotegijate tulevik?

Joosep: Mingil hetkel võiks video tegemisest saada
reaalne tööstusharu, millega on võimalik end ära
elatada.

Kui Eestist tuleks piisavalt palju potentsiaaliga muusikat koos heade
videotega, siis ma ei näe põhjust, miks seda poleks võimalik
vaikselt hakata turustama ka mujale.

Ove: Arvan, et muusikavideotega on nagu
“filmitööstusega” Eestis. Mingit tööstust ei
ole ja ei tule ka, mõlemad on ainult kallid ja eksklusiivsed hobid.

Kas tulevikus võiks olla rohkem ka rahvusvahelist tegevust
Eesti videotootmises?

Joosep: Võiks küll veidi rahvusvahelisemalt
mõelda. Mul on sügisel plaan hakata otsima välismaist artisti,
kelle muusika meeldib, et siis lihtsalt nendega ühendust võtta ja
neile video teha. Ans. Andurile kunagi niimoodi tegingi video
“Rannariided” ainult sellepärast, et muusika meeldis.

Hanna: Pigem töötan eestlastega, ei kipu
välismaale, kodumaalastele on kuidagi soojem tunne abiks olla. Meil on
hetkel palju seda, mida võiks üritada ülejäänud
maailmaga jagada.

Canon ja LCDVF 

Eesti tootearendus võib endale järjekordse kuldmedali kaela riputada. Tartu tüüp Tõnis Liivamägi ei olnud rahul ka filmimiseks kasutatava Canoni fotokaamera ebamugavustega ja otsustas leiutada kaamerale viewfinder’i, mida tänaseks kasutab terve maailm. Algajale videotegijale võib asjandusest palju abi olla, sest Joosep Volgi sõnul teeb Canoni kasutamise kohati keeruliseks just see, et üsna ebamugav on korraga filmida ja fookust muuta, kuna ruumi on liiga vähe. Eestis välja mõeldud “pilgupüüdjaga” ei ole see enam probleem. 

www.lcdvf.com

Clipp OK!

;23 Eesti uut videot;

;