Karma To Burn (Foto: Mart Sepp)

Mõnevõrra põhjendamatult põrandaaluseks nimetatava roki lavaletoomisele pühendunud Eesti klubide tegevus Nõukogude aja lõpust tänaseni on teema, mille põhjal annaks kirjutada nii seiklusliku kujunemisromaani kui loomemajandusteadusliku doktoritöö. Arvata on, et mõlemad jõuaksid samale järeldusele: sarnaselt Disneylandiga või Tallinna linnaga ei saa see kunagi valmis. Mõttelisi verstaposte madal- ja kõrgpunktide tähistamiseks võib ometi püstitada ning üks selline raiuti klubilukku aprilli teisel teisipäeval.

Teade, et instrumentaalse desert-stoner-metal’i tippnimi Karma To Burn (pildil trummar Rob Oswald) annab teisipäeva õhtul Tallinnas kontserdi, jõudis osani potentsiaalsest publikust foorumite ja suhtlusvõrkude kaudu vaid paar päeva varem. Kuna hoolimata mõõdukast legendaarsusest mainivad K2Bd enda lemmikute seast esimesena vähesed (bändi albumid pole tõtt-öelda olnud eriti eredad), kartsin, et pöörane trikk võib korraldajad laostada ning hankisin pileti pigem skene-lojaalsusest kui kihust Lääne-Virginia bluusisegust hard-rock’i kaifida.

Seda südantsoojendavam oli tõdemus, et publikut saabus isegi Narvast ja Hiiumaalt. Zahir kasutas võimalust tutvustada uut materjali, mis kontserdil toimunu põhjal on kindlasti kõige krõbedam, ettearvamatum ja metsikum kraam, mida Eesti räpase kitarriroki eesrindlastel – Tambet Jurnol, Raul Reinul ja Margo Pajulal – seni valmistada on õnnestunud.

Pärast Zahiri rehepeksumasina peatumist ei läinudki kaua, kui K2B ehk William Mecum, Rich Mullins ja Rob Oswald lava täitma asusid. Imelist purgatooriumit, mis siis järgnes, on sõnadesse paraku raske panna. Üks mis kindel: K2B kontsert on ainulaadne elamus, milleks plaadikuulamine ette valmistada ei saa. Sama selgroogujudistavalt võimas ja irreaalne kui elamus metsikust šõust on aga nending, et suhteliselt vähetuntud, ent väga hea ja oluline bänd suudab teisipäeva õhtul minimaalse etteteatamise juures meelitada kokku Rockstar’si täismaja.