Jüri Dubov

Londoni mess on oluline kohtumispaik briti ja ameerika kirjastajatega. Millegipärast on eesti kirjandusel just ingliskeelsete maadega kõige parem klapp. Eesti raamatuinimesed hakkasid Londoni messil käima 1990. aastate esimesel poolel, alguses niisama vaatamas, siis sai Eesti juba oma stendi. Eesti boksi ekspositsiooniga tegelevad Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Eestlasi oli tänavu kohal poolesaja ligi, kui arvestada kokku Kirjastuste Liidu kaudu messipiletitega külastanud. Oma käe peal tulevad messile mitmed kirjastajad ja raamatutega tegelevad ettevõtted, näiteks raamatukauplused ja trükikojad. Messile mineku eesmärk on leida Eesti kirjanduse jaoks väljaandjaid välismaalt, kirjastustele on tähtis leida uusi ja huvitavaid raamatuid, mida võiks eesti keelde tõlkida ja avaldada.

Messihallid kahel korrusel on tihedalt täis ühesuguseid bokse, mille peamine erinevus seisneb lihtsalt suuruses – mõne hiigelkirjastuse boks on suurem kui mitme väikeriigi omad kokku. Ka riigikord võib välja paista, näiteks Hiina boks oli kaunistatud punakuldsete loosungite ja ühesuguse kujundusega raamatusarjadega. Kuid igaühes on raamatuid täis riiulid ja üks või mitu ümmargust lauakest, mille taga istuvad vestlevad inimesed. Nii tehakse põhitööd – pakutakse oma maa kirjandust väliskirjastajatele ja käiakse otsimas uusi põnevaid raamatuid väljaandmiseks. Lepinguid messil peaaegu ei sõlmita, seal sõlmitakse suhteid ja sobitatakse omavahelist keemiat. Lepingud sünnivad kunagi hiljem.

Mihkel Mutt kui salarelv

Seekord ei piirdunud Eesti ekspositsioon vaid boksiga messikeskuses. Eesti salarelv oli kirjanik ­Mihkel Mutt, kellel oli messi raames kaks avalikku esinemist. 

Avalehele
0 Kommentaari