Eesti sõber Adolf ja tema teatrid
Detsembri esimesel nädalal käisid kaks Eesti teatrit siinse teatrielu eelmise hooaja kahe tipuga gastroleerimas sõbraliku naaberriigi pealinnas Moskvas. Tallinna Linnateatri "Isad ja pojad" lõpetas festivali "Baltiiski Dom", mis sel aastal koduteatri remondi tõttu ajutiselt Peterburist Moskvasse kolinud oli. Von Krahli teatri "Luikede järve" kaks etendust avasid Moskva moodsa tantsu festivali. Mõlemad võeti hoolimata väikestest tehnilistest apsudest kuumalt vastu.
Von Krahl esines populaarses alternatiivkultuuri keskuses Meyerhold Center, uhkes suures blackbox saalis. Esimese etenduse alguses hakkasid kohalikud kaameramehed närviliselt ringi jooksma, et kakofoonilisena paistvat näitemängu kaamerasse püüda. Üks neist astus valele juhtmele ja kogu valguspark hakkas Las Vegase stiilis intensiivselt vilkuma. Lavastaja Peeter Jalakas tagumisest pingist tõusis ja hüüdis: "Stop! Pauza. 15 minut." Ja nii oligi. Mõned lahkusid, teised jäid ja vaimustusid. Linnateatritki saatis tehniline ebaedu. Tõlgiks kaasa võetud Maria Klenskaja haigestus ja pidi taluma Suure Teatri haigla arstide karme meetodeid, et üldse tõlkepulti pääseda. Seal ootas teda tehnika, mis Eesti teatrites juba 70ndatel välja vahetati. Venekeelne tekst oli kuulda nii neile vaatajatele, kellel klapid peas, aga ka kõigile teistele ja lisaks ka näitlejatele laval. Tõlk ei näinud aga lava ja temal ei olnud aimugi, mis tempos näitemäng sujub. Kui lavastaja Šapiro ise tuli tehnikuga tõrelema, siis visati ta välja väitega "Alati on siin nii olnud!", Klenskajale käratati "Pole tarvis nii valju häälega rääkida!" ja veekalkvel silmadega näitlejanna improviseeris edasi.
Ometi oldi vaheajal vaimustunud, laiutati käsi, hüüatati mobiiltelefoni "Imeline näitemäng!" ja targutati: "See ei ole võimalik, et need näitlejad on kõik eestlased!!!" Vestlesin päev enne esimest avalikku läbimängu proovi vaheajal teatri suitsunurgas imelise näitemängu lavaletooja, varemgi Eestis häid lavastusi teinud Adolf Šapiroga.
Paljud eestlased väidavad, et nende jaoks on Peterburg palju südamelähedasem ja kultuursem linn kui Moskva. Kuidas teile, Moskvas elavale ja töötavale lavastajale tundub?
Peterburg on eestlastele lihtsalt lähedasem, korrektsem, eurooopalikum, rohkem Põhi. Teatrialal ei ole neid kahte linna aga suuruselt ja intensiivsuselt võimalik võrrelda. Kui vaadata kümne päeva kultuuriprogrammi, siis Peterburis on võimalik olulisele tiir peale teha, Moskvas ei saa aga mingit ülevaadet, sest kõike on nii palju ja samal ajal. Näiteks novembri jooksul oli siin viis teatrifestivali!
Eesti tundub teile siis ilmselt päris provints?
Moskva ajaleht "Kommersant" kirjutas, et Eesti on ilmselt esikohale inimeste arvu ja heade näitlejate suhte osas. Eesti on mulle nii südamelähedane, et see küsimus ei tule kõne alla. Töötasin ju kolmkümmend aastat sama pisikeses Lätis.
Eestis on igale teie lavastusele järgnenud üksmeelne aplaus, kas olete närvis suurlinna publiku reaktsiooni pärast?
Ma ei närveeri üldse. Usun, et ega Eesti näitlejad siin halvemini ei mängi kui Tallinnas. Suurim oht on selles, et nad ei ootaks samu reaktsioone. Siin on hoopis teistsugune publik, Vene teatrieliit istub saalis, nad kuulavad teksti tõlke abil. Loodan, et ese näitlejaid rajalt maha ei võta. Mina tunnen end aednikuna, keda ei huvita nii väga ostjate hinnangud. Kui neile roosid ei meeldi, ehk peaksid nad hoopis nelke ostma?
Nii saab mõelda vaid aednik, kelle ellujäämine ei sõltu nendest ostjatest. Kas olete oma positsioonis nii kindel?
Mind häirib päev enne Moskva esietendust vaid see, et ka siin kiideti Linnateatri etendust meeletult. Kõlakad liiguvad kiirelt ja publik tuleb suurte ootustega. Kardan pigem, kas Eesti näitlejatele meeldib see publik, mitte vastupidi.
Tallinnas mängiti "Isasid ja poegi" teie avastatud Põrgusaalis teatri keldris, siin aga hoopis kirikule sarnanevas valges kõrges ruumis. Kas see vastuolu ei häiri teid?
Mulle meeldib väga see ruum, see on ideaalne muusika esitamiseks. Sain selle koha ise valida, esiteks vaatasin esteetikat.
Olete nõutud lavastaja kogu maailmas. Mis on teie lähimad plaanid ja kas tahate ka Eestisse tagasi lavastama tulla?
Muidugi tahan Eestisse. See on umbes sama loomulik, nagu see, et ma tahan iga päev kohvi juua. Käin Eestis regulaarselt, näiteks Viljandi Kultuurikolledži teatritudengitele meistriklasse tegemas. Lähemad plaanid näevad ette uut tükki Vahtangovi teatris. Veebruaris sõidan kaheks nädalaks Chicagosse meistriklassi tegema.
Pärast seda lavastan Moskva Kunstiteatris "Kirsiaia". Jägmisel aastal möödub Stanislavski lavastatud "Kirsiaiast" täpselt sada aastat, väike närv on sees, et mind valiti sellise meistri tööd samal laval sama lavastusega tähistama. Olen lavastanud igas kümnendis ühe "Kirsiaia": Tallinnas, Peterburis, Nicaraguas, Moskvas. Usun, et see Moskva Kunstiteatri oma jääb viimaseks, kui ma just kümne aasta pärast veel korra Tallinna ei tule.
Samal ajal kavatsen paralleelselt töötada ka Ameerika näitlejatega, kellega teeme nii Moskvas kui ka USAs Brechti õhtu, kus näitlejad improviseerivad Brechti baasil. Mais teen Tabakovi teatris "Põhjas"; sügisel olen Bostonis ja pärast seda tulen taas Vassiljevi teatrisse Vene noort dramaturgiat lavastama.
Kas teil on eri maades lavastades silma hakanud erinevused eri rahvustest näitlejate vahel?
Mind üllatab pigem see, et halvad näitlejad on väga sarnased ja kasutavad samu stampe. Head näitlejad on head igaüks oma moodi. Eestis on väga kerge töötada, väga hea Panso kool on all. Siin saavad sünergiana kokku rahvusliku, euroopaliku ja vene teatri traditsioonid.
Teie lavastused on üsna konservatiivsed. Kas olete mõelnud katsetada ka moodsamate väljendusvahenditega teatrit?
Mulle meeldib moodne siis, kui see on andekas, tehtud uue mõtte pärast, mis on vanast mõttest üle. Teksti maha tõmmata on kerge. Palju raskem on anda rohkem edasi olemasoleva kaudu. Ka arhitekte on kahesuguseid. Kui neile antakse ülesandeks ehitada maja vanade majade rajooni, siis paljud tõmbaksid vanad majad maha. Mina pean meisterlikuks aga seda arhitekti, kes ehitab uue maja kahe vana vahele nii, et see sinna ka sobib, et ei šokeeriks.
Endale ma ei taha sellist ülesannet üldse püstitada. Usun, et mul on juba selline vanus, et pean igavesest mõtlema. Moodsad tekstid on noorte lavastajate jaoks, nemad peaksid suhtuma ellu nagu Bazarov "Isades ja poegades". Mulle on tegelikult kogu aeg meeldinud tegeleda põhiprobleemidega: Elu ja Surm, Armastus, Jumal. Ka kommunismiajal ei teinud ma lavastusi lolluse vastu ega sõdinud rumalate ametnikega - ega loll ei saa saalis ikka aru, et jutt temast käib.
"Isad ja pojad" räägib aga just põlvkondade vastandumisest - kas see huvitas teid tüki valimisel?
Minu jaoks ei räägi see tükk vastandustest. Pigem räägib see elu olulisusest. Bazarovil kasvab idee väga suureks, aga lõpuks saab ta aru, et Elu on sellest üle. Põlvkondade vastandumine on ju elu loomulikkus.
Lääne retseptsioonis mainitakse idablokist pärinevate kunstnike kohta tihti "ärgem unustagem nende kommunistlikku minevikku". Kas kommunistlikus režiimis üleskasvamine on teie lavastajatööd mõjutanud, kas see on muutnud näiteks vabaduse mõiste teie jaoks olulisemaks?
Absoluutset vabadust ei ole olemas. Absoluutselt vaba on hullumeelne. Ukraina keeles on hullumeelse vaste otsetõlkes 'Jumalast vaba'. Elu on sõltuvus, ja mida rikkam elu, seda sõltuvam on inimene. Oleme väikeste niidikestega seotud oma maa külge.
Kunsti paradoks on selles, et kunsti kvaliteet ei ole sõltuv ühiskonna organiseerituse kvaliteedist. Kunst on ühiskonnaga kapriissetes suhetes. Meie mälu on rikkus, hoolimata sellest, kas läbielatu on valdavalt hea või halb. Kõige hullem, kui sul pole midagi, mida mäletada.
Kas siis mälukaotuse läbi elanud lavastaja ei saaks enam heal tasemel lavastust teha?
Mälukaotus ongi vabadus. Parem oleks temast endast see lavastus teha!
Kuum Eesti samovar
Moskva press reageeris intensiivselt mõlema Eesti lavastusele. Kummastki ilmus kiirelt viis-kuus arvustust. Moskvas väga populaarset Šapirot kiideti taevani, Venemaal alati ebasoosingus olnud Saša Pepeljajevit aga pigem kritiseeriti. Näitlejaid kiideti mõlemas lavastuses väga. Toome ära huvitavamad tsitaadid.
ISAD JA POJAD
Rossiiskaja gazeta 8. dets Uus vana Bazarov
Etendus koos Nekrošiuse “Donelaitise aastaaegadega” on festivali tipp.
“Nii üksikasjalikult ja loomulikult läbielatavat elu pole Moskva lavadel enam ammu mängitud. See, kuidas on mängitud kahe venna Kirsanovi – Nikolai (Lembit Peterson) ja Paveli (Aarne Üksküla) lood, kuulub psühholoogilise teatri kõrgustesse.”
Oivaline vana maailm
“On etendusi, mis on vaja tuua üldise teatrielu koostisosaks, need kollektiivselt läbi mõelda, ühiste jõupingutustega määratleda nende tähendus tänapäeva vene kultuuris.”
“Šapiro on “Isad ja pojad” üles ehitanud nii kindlalt ja nii põhjalikult, et tundub, et lavastuse loogikast välja rabelda on üleüldse võimatu.”
Izvestija Ru 12. dets Kuum eesti samovar
“Sapiro tõi Eestist kaasa selle, mille järele välismaa teatraalid ja kriitikud tavaliselt sõidavad Venemaale – hea psühholoogilise teatri.”
* * *
Rossiiskaja gazeta 8.12.2003 “Tsehhi tantsud”
“Resultaat oli küllaltki vastuoluline (nagu paljud nüüdistantsuetendused, ei olnud leitud selget “formaati”), aga kahtlemata huvitav.”
Kommersant 5. dets “Segane “Luikede järv””
Pettumus kasutamata jäänud võimalustest. Eriline põlgus Pepeljajevi vastu, kui üldse midagi head oli, siis ilmselt Jalakalt.
“Alates sellest, kui eesriie tõusis, hakkas pooleteisetunnine etendus tasapisi, kuid järjekindlalt ootusi hävitama.”
“Poliitiline kontseptsioon erilisi vastuväiteid ei tekita, kuid silmanähtavalt uppusid lavastajad assotsiatsioonide ja oma isiklike väljamõeldiste üleküllusse.”
Vremja novostei 5. dets-03 Luikede valss mustadele tünnidele
““Luikede järve” vaadeldakse nagu Nõukogude aja sümbolit ja võrdsustatakse sellega.”
“Ei lammutata mitte Nõukogude reaalsust ---, vaid Nõukogude müüte. Just müütidega ta (Pepeljajev) nagu võitlekski.”
“Ajuti mõtlevad lavastajad välja midagi täiesti absurdset ja see ei ole nii igav.”
Nezavissimaja gazeta, 5. dets Raudse Feliksi luiged
Tsitaat: “Kui lääne meistrid, interpreteerides muinasjutulist süžeed, huvituvad freudismist ja homoseksualismist, siis endisi nõukogude inimesi erutab sotsiaalne semantika.”
“Koreograafiat etenduses praktiliselt pole, selle asemel on atraktsioonide paraad.”
(tõlkinud Katrin Hallas)
