Eesti ühe enimpildistatud objekti autorid: „Puit on 21. sajandi marmor“

Ühe koroona-aasta enim­pildistatud objekti „Soorebane“ autorid Siim Tuksam ja Sille Pihlak tegutsevad koos selle nimel, et puit ei läheks ainult ahju, vaid saaks uue elu arhitektuuris. Arhitekte usutleb Anne Vetik.

Tallinnas paikneva rahvusvahelise kaaluga arhitektuuri­praksise PART mõlemad asutajad on õppinud kuulsas Viini Angewandte ülikoolis. Kõigepealt läks sinna õppima Sille Pihlak (35), talle järgnes Siim Tuksam (34). Ange­wandtest on läbi käinud teisigi Eesti arhitektuuri suuremaid ja väiksemaid tegijaid. Õpingute lõpus tehti läbi praktika ja eri põhjustel tõi mõlema elutee nad Eestisse tagasi. Vedas meil. Novembri lõpus pärjati nende ulmeline kõrgepinge disainimast „Soorebane“ aasta rajatise tiitliga, samuti pälvis see digitaalse innovatsiooni eriauhinna. Rääkisime sel puhul Siimu ja Sillega elust, arhitektuurist ja kvaliteetsest ruumist.

Alustame täitsa algusest. Mis olid teie lapsepõlve lemmikmajad, lemmikraamatud, lemmikruumid?

Sille: Mul on metsik kõrgusekartus. Seega on kõige eredamalt meeles hooned, mis olid liiga kõrged. Lisaks sellele, et käisime tuletornides ekskursioonidel, ehitasime perega tellistest lossi, mille ülemistel korrustel käisime õega mängimas. Kartus nendest redelitest ja olematu käsitoega läbipaistvatest treppidest ülesronimise õudukad on mul senini. Sellepärast vist projekteerisingi esimesed viis aastat ainult kõrghooneid. Kõrghooned on minu nahkhiiri täis kaev, kuhu on vaja kukkuda selleks, et kartuse asemel hirmuga üheks saada. Proovisin küll, aga pole siiani seal ära käinud.

Raamatutest meenub miskipärast Dostojevski „Idioot“.

Siim: Kasvasin üles Tartus, Annelinnas, aga Supilinn ja Tähtvere on kindlasti südamelähedasemad. Kuni koolini elasime Toomemäe kandis. Suurte kõrgustevahedega linnaosad tekitasid kindlasti teistsuguse suhte ruumi. Niisamuti nagu Annelinnas kuuendal korrusel elamine.

Raamatud ei ole kunagi minu suurimad sõbrad olnud, pigem käeline tegevus või ronimine ja turnimine. Olin teismeeas kõva ­ekstreemsportlane – sõitsin rulluiskudega. Linnas olid mulle tol ajal olulised igasugused trepid ja käsipuud; kohad, kus saaks trikke teha. Ruum pole minu jaoks iialgi pelgalt horisontaalseks või vertikaalseks jaotunud, kõik suunad on olulised.