Filmivennad: Kaspar Kallas (30) on lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli 2007 ja Kaur Kallas (34) Tallinna Tehnikaülikooli 1996. aastal. Kahe peale on neil firma Digitaalne Sputnik. Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Umbes 20 000 aastat tagasi sulges maalihe Lõuna-Prantsusmaal Ardèche’i jõe juures suure koopa. Kolm uurijat avastasid selle 1994. aastal ja leidsid seal hulganisti väga hästi säilinud kaljujooniseid. Kiviaja kunstnik on söega seinale joonistanud jooksva piisoni, ninasarviku, hobuste neliku. Sujuva joonega kaunid figuurid võinuks sama hästi teha tänapäeva õppinud kunstnik. Teadlased kalduvad arvama, et vanimad joonised selles kaljugaleriis võivad olla isegi 33 000 aastat vanad, joonistatud siis 31 000 aastat enne Kristuse sündi.

Saksa kinoromantik Werner Herzog, kes on alati olnud huvitatud inimvõimete piiridest ja inimloomuse salapärastest soppidest (mäletate kindlasti, kuidas “Fitzcarraldos” kantakse suur laev kätel üle mägede), esitab täna algaval Berliini filmifestivalil oma dokumentaali “Unustatud ulmade koobas” (Cave of Forgotten Dreams).

Aga nüüd kiviajast tänapäeva, noore Eesti leiduri Kaspar Kallase rolli juurde selles Herzogi filmitöös.

Elate praegu Poolas?

2009.aasta augustis käisin koos perega operaator Paweł Sobczykil külas. Väga meeldis, väike linnake, Varssavi kõrval, hästi ilus elamurajoon. Tagasiteel mõtlesime, et võiks Poola elama tulla. Nii see läks.

Kas abikaasa on poolatar?

Eestlanna.

Poola keelt räägid?

Vähe. Naine räägib paremini, ta käib seal ülikoolis. Ajan asju inglise keeles, suhtlen Paweł Sobczykiga, ta oli filmi “Magnus” operaator. Nüüd on ta mu naaber.

Ja nüüd siis Werner Herzogi juurde…

Ühel porisel reedeõhtul kell üksteist helises telefon ja mu käest päriti, kas tahaksin minna Lõuna-Prantsusmaale kaameraassistendiks. Tund aega oli otsustamiseks ja järgmiseks hommikuks kella kuueks oli mulle varutud lennukipilet. Pidin leidma lapsehoidja, naine jäi pooleks aastaks üksinda. Üks umbkeelne prantsuse härrasmees võttis mind lennujaamas vastu, sõitsime 200 kilomeetrit Lyonist lõuna poole väikesesse spordibaasi. Seal oli kaamera, Ameerikast tellitud, tulnud otse eelmiselt rentnikult katkisena. Enamik olid siiski pisivead ja kaamera sai töökorda viieteistkümne minutiga. Olin suures tuhinas unustanud isegi küsida, kas saan selle töö eest ka palka.

Ja siis astub uksest sisse mitu inimest, kõnelevad inglise keeles. Kõige ees Werner Herzog, tutvustab end ja ütleb, et need on tema filmi võtted. Kaamera rentijale oli helistatud, et seade ei tööta, ja ainus nimi, keda tal spetsialistina oli anda, olin mina. Tegin kaamera korda, nagu suutsin. Kasutasin isegi nätsu ja teipi.

Jäidki sinna?

Olin kaameraassistent, kes hoolitses võttetehnika ja filmitud materjali eest. Otsus teha filmi 3Ds tuli viimasel hetkel ja renditud tehnika ei sobinud päris täpselt. Esimese nädala põhjal tegime järeldused, mida tuleks muuta kaamera kasutamiseks kitsastes koobastes. Siis tuli pooleteistnädalane paus, tulin Eestisse ja tegime selle ajaga puuduvad osad valmis.

Kasutati kolme kaamerapaari. Üks oli meie, üks Ameerikast ja kolmas oli hoopis väike, õhuvõtete jaoks. Seekord sobis meie töövahend sinna hästi.

Palju kaamera kaalub?

Mootorite ja akuga kokku seitse ja pool kilo. 3D-kaamerad on väga suured, kaaluvad vähemalt 25 kilogrammi. Koopa avaus on 60meetrine tunnel, mida peab põlvili roomates läbima. Seda filmi tehes saime teada, mis on meie kaamera eelised.

Tiitrites oled 3D-süsteemi disainer?

See oli Werneri soovitus. Olen tavaliselt tiitrites kui digitaalne pilditehnik. Aga Werner arvas, et väärikam oleks mind välja tuua süsteemi väljatöötajana. Werner soovis võtete lõpus ka, et ma teeksin filmi järeltöötluse. Talle meeldib tööd teha väikese meeskonnaga. Mul olid abiks vend Kaur ja Eduard Vaselo. Töö tuli lõpetada Los Angeleses. Pidime kahe nädalaga – Toronto filmifestivaliks – tegema värvikorrektsiooni, 3D-geomeetria ja tehnilised parandused. Mina tegin päeval ja kui minu tööpäev lõppes, võtsid Kaur ja Eduard Eestis otsa üle. Seega olid meil 24tunnised tööpäevad.

Innovatsioon ei teki tingimata sellest, kui palju keegi kuhugi investeerib, juhtub ka õnnelikke õnnetusi.

Minu õnnelik õnnetus oli, et kui tahtsin omal ajal Eestis hakata filmi tegema, polnud selleks infrastruktuuri. Mul polnud valikut, ma ei saanud enam kasutada vanu tööriistu, pidin tegema digitaalselt. Õppisin uut, kui kõik veel valisid teed. Nüüd tuli uus aste, digitaalne 3D-film. Sel alal oli veel vähem spetsialiste ja mina jäin ühel hetkel sõelale. Meie mitte niivõrd ei rendi oma kaamerat, kuivõrd müüme oma teadmisi.

Kuidas sujus koostöö Herzogiga?

Ta on väga inspireeriv, aga ta peab filmitegemist pigem spordiks kui kunstiks. Iga teos peab olema eneseületamine. Filmitegemine on talle konkreetne asi – tead, kuidas alustad, ja tead, kuidas lõpule viid.

Aga koostöö filmi operaatori Peter Zeitlingeriga?

Väga meeldiv inimene. Ta on Herzogiga koos teinud juba viisteist filmi ning on avatud uutele lahendustele. Kui tavaliselt püüab filmitööstus hakkama saada olemasolevate vahenditega, siis tema otsib alati huvitavaid võimalusi.

Koopad asuvad Lõuna-Prantsusmaal?

Lyonist kakssada kilomeetrit otse lõunasse. See on nagu park ja seal on ka teisi koopaid. Aga just Chauvet’ koopast on leitud kõige vanemad joonised. Koobas oli hermeetiline, suue oli sisse varisenud. Seal ei tohi viibida üle nelja tunni korraga, see on tervisele kahjulik süsihappe- ning radoongaasi tõttu. Laiem ligipääs on keelatud, et ei juhtuks nagu Lascaux’ koobastes, kus seintel hakkasid kasvama seened, mis hakkasid pilte närima.

Kõige vanemad joonistused arvatakse seal olevat kuni 33 000 aastat vanad.

Minu jaoks oli kõige huvitavam see, et üht ja sama joonistust on tehtud 6000 aasta jooksul eri inimeste poolt. Mulle täiesti ettekujutamatu aeg.

Kas 3D võiks tulevikus muutuda normiks, nagu sai normiks heli ja värv?

3D aktuaalsusel on pragmaatiline põhjus. Seda ei ähvarda täna piraatlus. See meeldib Ameerika produtsentidele. Saab müüa kallimaid pileteid ja mitte keegi ei saa seda kodus alla laadida.

Teie firma liigub järjest enam Eestist kaugemale?

Ei ole mitte ühtegi põhjust, miks peaks rahvusvaheline filmitööstus tulema Eestisse. Minu töövahendid mahuvad kahte suurde kohvrisse ja lendan sinna, kus mind vaja. Sellega pakun ma täiesti uudset lahendust.

Kui me Herzogi filmi teisele võtteperioodile läksime, siis kolm päeva enne seda hakkas purskama Islandi tuhapilv. Sõitsin kohale autoga. Tuli välja, et näiteks Varssavist Viini on lühem tee kui Varssavist Tallinna. Siis saad aru, kui kaugel oled Euroopast Eestis elades. Üks prantsuse teadlane küsis tõsimeeli, kas Eesti on Euroopa Liidus, et Türgi ehk küll, aga Eesti on Põhjamaa, seal on ju jääkarud! Samas ei ole täna enam tähtis, kus elad, pigem on elukoht omaenda mugavuse asi. Aastaga olen ma tööl käinud Poolas, Tallinnas, Varssavis, Prantsusmaal, Argentinas, Ameerikas ja natuke Kanadas.

Tean, et oled kaastegev veel ka Berliini festivali võistlusprogrammi filmi “Hind” (El premio) juures?

Veetsin suvel kaks kuud Argentinas võtetel. Pakkusime neile kaameratehnikat ning olin teiseks kaamera assistendiks. Teeme praegu pildi järeltöötlust. Veel on kolm päeva aega värviparandusteks ja digioriginaalide tegemiseks.

Imetlemas kiviaja koopakunsti: Operaator Peter Zeitlinger, tema assistent Kaspar Kallas ja režissöör Werner Herzog. (erakogu)