Eeva rehabiliteerimise küsimus
Lugedes hiljuti 1. sajandil elanud ajalookirjutaja Plutarchose sulest pärinevat Periklese elulugu, sattusin ühele huvitavale lõigule. Plutarchos kirjeldab seal Periklese armastatut ja hilisemat abikaasat Aspasiat: "… mõned ütlevad, et see oli Aspasia tarkus ning poliitiliselt lai silmaring, mis pani Periklest teda sedavõrd kõrgelt hindama; ja tegelikult käis Sokrates teda oma õpilastega aeg-ajalt külastamas, ja tema lähimad sõbrad tõid oma naisi tema vestlusi kuulama, hoolimata sellest, et äri, mida ta ajas, oli vaevalt korralik või austustvääriv, kuna ta pidas maja, kus töötasid noored prostituudid".
Sokrates oli antiikmaailma kuulsamaid filosoofe, Perikles Vana-Kreeka kuldajastu kuulsaim poliitik ja Aspasia oli hetäär. Tõsi, tänapäeval nimetataks teda küll litsiks või paremal juhul prostituudiks, kuid sõimamine ei muuda tõsiasja, et kõnealusel ajajärgul ei peetud prostituute, oma keha ja seltsi müüvaid naisi, sugugi mitte ohvriteks, vaid pigem vastupidi – nendega ei häbenenud aega veeta ning maailma asjade üle arutleda filosoofid, keda (NB!) me tänapäeval vaevalt "äpudeks" julgeksime nimetada.
Kuidas aga suhtutakse end müüvatesse naistesse tänapäeval? On kummastav, et ühelt poolt neid kaitsma tõttavate tublide matroonide ning teisalt meeste seksivajadusi rõhutavate argumentide kõrval ei küsi keegi, kuidas näeksid oma töö õiguslikku regulatsiooni prostituudid ja millist kaitset need naised (ja ka mehed) tegelikult vajaksid. Et jõuda ses küsimuses selgusele, oleks mõttekaim seksitöötajatega (ja mitte ainult narkomaanide, vaid ka n-ö eliitprostituutidega) rääkida. Enne lahingusse minekut oleks kasulik teada, kelle nimel üleüldse mõõk tõmmatakse, ja kas too, keda päästa loodetakse, mitte selle kõige tulemusel hoopis sügavamale sohu ei vaju.
Jättes kõrvale alaealised ja narkomaanid, kelle puhul ei saa kõnelda, et nad teevad seksitööd omal vabal tahtel, tuleks minu arvates esmalt tõstatada küsimus naise seksuaalsest enesemääramisest. Tänapäeva naisele juba ülimalt loomulikuna tunduvat abordiõigust enamik riike ei vaidlusta, me aktsepteerime naise õigust valida, kas ta soovib sünnitada või mitte, ega keela tal enda sees arenevat loodet selle esimestel elukuudel tappa. Me ei ütle, et riik muutub seepärast ka ise üheks mõrtsukaks, kuna on legaliseerinud abordi ja korjab selle pealt ka teatavat maksu, ning seepärast on mul raske nõustuda Tiina Jõgeda Ekspressis (EE 2.02.2006) esitatud väitega, nagu oleks legaliseeritud prostitutsioon riiklikult toetatud inimkaubandus, mille käigus muutub riik ka ise üheks kupeldajaks.
Küsimus on siiski ennekõike suhtumises ehk täpsemalt: kas näeme abordis raseduse lõpetamist või mõrva, prostituudis litsi või ennast vabatahtlikult müüvat naist. Kui jätame kõrvale võltsvagaduse, suudame ehk aktsepteerida sedagi, et on palju prostituute, kes oskavad iseseisvalt mõelda ning on sellise elukutse valinud teadlikult. Miks välistame automaatselt võimaluse, et on naisi, kellele meeldib seksida rohkem kui teistele naistele, või kes on seda tööd nõus tegema selleks, et endale mõnd uut riietuseset vm osta, ja kellele meeldiks nähtud "vaeva" eest ka pisut raha saada. Kui veel neli aastat tagasi prokuratuuris töötasin, sain aeg-ajalt kokku mehega, keda pea olematu abieluline seksuaalelu oli pannud end impotendiks pidama ning kes oskas olla väga tänulik selle eest, kui kord nädalas mulle mu voodil külitades kõik oma mured sai ära rääkida. Muidugi, me seksisime ka, aga esmajoones ikkagi sellepärast, et seda tahtsin mina, ja just sellepärast tajunuksin ma ja tajuksin ka nüüd seksiostu kriminaliseerimist omaenda ja kõikide teiste naiste ühe põhiõiguse, seksuaalse enesemääramise räige piiramisena.
Loogikata on vaatenurk, mille kohaselt tuleks karistatakse vaid seksi ostvat meest, aga mitte teenust pakkuvat klienti. Selliseid loosungeid võivad lehvitada ainult naised, kes soovivad iga hinna eest kärpida oma meeste lõbumajakäike. Sest kujutlegem olukorda, kus on küll kõigiti aktseptaabel avada pirukapood ning koguni sättida isuäratavalt lõhnavad koogid ja saiakesed kõige käidavama tänava vaateakendele, aga hoidku oma nahk see, kes täib poest sisse astuda või mis veel hullem, koogist-saiakesest tükikest näksata. Sellisest "kiskjast" saab kriminaalkurjategiga. Mina mõtleksin küll kümme korda, enne kui pirukapoe avaksin.
Tohutus kriminaliseerimishasardis ei tohiks ka unustada küsimust, mida teha meesprostituutide ehk edevas keelepruugis gigolotega. Võib olla üpris piinlik, kui mõne meesprostituudi juurde korraldataval politseireidil tabataks sealt abikaasa järjekordse töökomandeeringu ajal seksi ja seltsi ostnud auväärses eas seltskonnadaam või koguni – miks ka mitte – poliitikuproua. Enne barrikaadidele tormamist tuleks mõelda ka sellistele probleemidele.
Ja mida teha näitlejate ning sportlastega, kes samuti töö huvides just ennekõike oma keha kurnavad? Kas ei tuleks ühe jutiga keelustada kõikvõimalike vahemeeste ja mänedžeride, julgemaks minnes ka treenerite, lavastajate, režissööride, miks mitte ka kirjanike jne tegevust, et olla lõpuni kindel – meie riigis ei ekspluateerita naiste keha mitte mingilgi moel. Nali naljaks, aga kui räägime tõsiselt sellest, et 21. sajandil, mil naised on kätte võidelnud pea kõik mõeldavad vabadused ja kus igale vähegi maskuliinsele arvamusavaldusele järgneb feministlik raevupurse, on veel kuidagi võimalik naisi ekspluateerida, oleks naiste suhtes silmakirjalik kriminaliseerida vaid seksiost. Sel juhul tuleks otsustavalt nõuda ka teiste naise keha kurnavate tegevuste keelustamist.
Miks peaks suguelundiga tehtav töö olema raskem või ebameeldivam kui näiteks suusarajal jalgadele valu andmine? Me kõik oleme näinud, kuidas meie tublid tippsuusatajad pärast päästvat finišijoont kui niidetult näoli lumme kukuvad. Mille poolest nende keha vähem ekspluateeritakse kui prostituutide oma? Televiisori ees istume ju kõik ja kutsume oma vahvaid sportlasi veel enamatele kannatustele, olles valmis kallale minema sellele, kes tahaks võtta meilt meie igatalvist meelelahutust, aga müüdavat seksi, mis ju samuti üks meelelahutuse alaliik, tahame kiivalt ära keelata.
Äkki on kogu probleem ikkagi ainult selles, et seksil on meie kultuuriruumis siiani küljes stigma. Aspasia ei pidanud Sokratesele ja tema õpilastele meelehead pakkudes muretsema selle pärast, et ta oma tegevusega mingil moel jumalat pahandab. Kreeka jumalad olid ise ühed parajad liiderdajad, armastusjumalanna Aphroditega eesotsas, ja veel varasemal ajal tegutsesid templiteski prostituudid, kelle ohjeldamatust peeti pigem jumalatele meelepäraseks. Ristiusu kirikutes vaevalt seksida tohib ja vaevalt läheb hästi selgi, kes seal kirglikult suudelda julgeb.
Me ei taha seda ehk meelsasti tunnistada, aga eestlase hinges on paganlus tugevasti sõlmes kristlusega, sarvik kaelakuti ingliga ja metsluse võlu rindupidi koos tsivilisatsiooni ahvatlustega. Tahaks nagu täiest kõrist karjuda, kõik kuradile saata ja looma kombel seksida, aga justkui ei sobi. Kujuteldav papp, kes kunagi kantslist kõval häälel paukus ja kelle ees me kanged esiisad kaela pidid koogutama, virvendab kusagil meie alateadvuses. Ja see neitsist sündimise müüt, mis kogu kristlikku kultuuriruumi ohjes hoiab ning naistel seksi õieti nautida ei lase, veel pealekauba. End neitsi Maarjaga samastavatel korralikel abielunaistel ei ole raske näha prostituudis ennekõike patust Eevat, kelle keelituste eest tuleb "vaeseid Aadamaid" kas või kriminaalkaristuse ähvardusel kaitsta, ning hea fantaasialennu korral võib prostitutsiooni ka kõigis muudes maailma hädades süüdistada.
Küsimus on selles, kas see teeb meid kuidagi õnnelikumaks. Keelustades seksiostu teeme paratamatult prostituutidest ohvrid. See, et seksiäri läheks sel juhul niikuinii põranda alla, jäägu mõne teise artikli teemaks. Minu arust on tähtsam küsimus, kas me oleme valmis väärtustama, hoidma ja austama ka seda naist, kes müüb oma keha? Kas me lubaksime oma lapsi tema lastega mängima? Kas me kutsuks teda enda poole õhtust sööma ega kortsutaks kulmu, kui mehed teda kiidavad?
Kas me julgeks tunnistada, et meil on temalt midagi õppida?
