10.05.2007, 00:00
“Efrawci poeg Peredur”
“Efrawci poeg Peredur”;Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu nr 10.;56 lk.
Mees läks metsa, ehitas maja. Rüütel lendas
katusele, visiir jäi kinni. Mees tappis rüütli kohe ära.
Enne seda istus seitse aastat havi käsul, ema hoidel tünnis, mugis
sookailu ja vaatas punniaugust välja. Ilus oli. Ema viis tünni
heinamaale, mõõga tegi pajukoorest. Tuli lohe, sõi ema
ära ja muutus konnaks. Hiljem tappis mees ära kõik inimesed,
kes teda solvama tõttasid. Kõigil oli tore ning hubane. Peaaegu
nagu jukagiiri muinasjutt, ainult rauda ja tõotusi koliseb rohkem.
Kõlks! Kill-koll! Kill-cool! Pöörad vasakule, kaotad hobuse,
pöörad tagasi, käid jala.
Selge on see, et keldi muinaskangelase Pereduri seiklused on ühed neist rüütlijuttudest, mis Don Quijote’i peast huvitavaks ajasid. Ega need pole mingid ussisõnad, see on karm kõmri värk, 14. sajandil kirja pandud.
Keskmine rahvakirjanik viskaks trikstereid vähemaks, tõmbaks pooled liinid maha ja kirjutaks järelejäänule toetudes 600 lehekülge kultuuripreemiat.
Selge on see, et keldi muinaskangelase Pereduri seiklused on ühed neist rüütlijuttudest, mis Don Quijote’i peast huvitavaks ajasid. Ega need pole mingid ussisõnad, see on karm kõmri värk, 14. sajandil kirja pandud.
Keskmine rahvakirjanik viskaks trikstereid vähemaks, tõmbaks pooled liinid maha ja kirjutaks järelejäänule toetudes 600 lehekülge kultuuripreemiat.