Olid Eesti Arhitektide Liidu selle­suvise seminari peakõneleja. Kas identiteedi teemaga oli lihtne haakuda?

Ma pean identiteeti väga tähtsaks ning siin on Horvaatial ja Eestil ilmselt palju ühist: nõukogude minevik, kommunistlik režiim, mille lõpu järel on mõlemas riigis olnud võimalik end teostada. Teiseks on mõlemad väikesed maad, mida ümbritsevad suuremad kultuurid, mistõttu on oma identiteedi leidmine neis riikides olnud väga oluline.

Milline on horvaadi identiteet?

See on võitlus traditsioonide ja modernsuse vahel. Horvaatia jaoks pole olukord nii lihtne, sest meil oli kodusõda. Olukorda võiks nimetada viivituseks – liikusime alul väga väikeste sammukestega edasi. Arhitektid pidid olema kannatlikud. Itaalia arhitekt Stefano Boeri, kes oli meie esimese iseseisva ekspositsiooni kuraator Veneetsia biennaalil, pidas seda hilinemist viljakaks. Minu isiklik seisukoht on, et kaasaegsuse vältimisele pole siiski mingit vabandust. Tuleks vältida ka formalismi.

Pinnapealsust?

Jah, pealiskaudsust, mille nii hästi võtavad omaks igasugu klantsajakirjad üle maailma. Ka võiks küsida, milline maja üldse sobitub meie aja vägagi arenenud tehnoloogiat kasutavate masinatega. Pole ühtki maja, mis kannataks välja konkurentsi uue Audi või mõne muu autoga. Tehnoloogia on kiiresti edasi liikunud, aga arhitektuur pole sellele lihtsalt enam järele läinud. See on üks olulisemaid asju, millega peaksime tegelema.

Abiks võiks seejuures olla ka arhitektide sisukam haridus, mitte visuaalsust rõhutav lähenemine, mida õpetatakse paljudes ülikoolides. Ka rahvusvaheline mõttevahetus oluline, sest väikestel maadel on väga lihtne endasse kapselduda. Küsin eneselt iga töö juures, kas see kujundus pakuks huvi ka New Yorgis, Buenos Aireses, Tokyos.

Sinu viimastest töödest on ehk tuntuim paviljon Zagrebi südalinnas. Püüdsid nii kritiseerida kaasaegset materjalikultuuri, miks ometi?

Horvaatia on siirdumas kapitalismi, aga mitte sellisesse kapitalismi nagu läänes, vaid omamoodi uude kolonialismi. Ma loodan siiralt, et teie ei kuulu samasse gruppi ning suudate oma majandust paremini arendada.

Palju on tulnud Lääne-Euroopa ehitusprojekte, mis läbi surutakse, samuti odavaid masstoodetud ehitusmaterjale, mis on samas ülimalt banaalsed. Siia alla käivad igasugu plastist viimistlusmaterjalid, plastaknad, mis pole eriti vastupidavad, kuid mida näeb Horvaatias igal pool. Et pöörata neile tuimadele ja juhuslikele otsustele tähelepanu ja panna inimesi kaasa mõtlema, tegime neist materjalidest oma monstrumi.

Kasutasime Buster Keatoni filmi “One Week” (1920) – üldse võtame palju šnitti erinevatelt kunstiliikidelt –, kus on näha tema skepsis industrialiseerimise suhtes. Filmis saab abiellunud paar kingiks moodulmaja, kuid pettunud kosilane muudab ära majaosade numbrid, mistõttu ei ehitata mitte mõnusat kodu, vaid inetu elamu. Küsisime, kes vahetab ära “numbrid” horvaatia arhitektuuri kastidel, et see on nii juhuslik ja sel puudub igasugune loogika. Samuti soovisime lausa Zagrebi kesklinnas näidata, et arhitekti kõige olulisem ülesanne on seista avalike huvide eest.

Intrigeeriv tundub “Rural Mat”, vaipmajad, mis vastanduvad egoistlikele linnavilladele.

Arhitekti roll pole mitte ainult kavandada hooneid, vaid ka võidelda piirangute vastu. Selles projektis kritiseerisime puudusi planeerimises, mis lasevad inimestel ehitada hiiglama palju maju, mis absoluutselt ei sobitu maastikku. Proovisime näidata, et sama arvu ruutmeetreid kui kõrgete üksikute hoonetega saab ka madalaid kompaktseid ning pingeliselt läbimõeldud põhiplaaniga elamuid tehes. Tähtis oli sotsiaalne sidusus ning efektiivne ehitusviis.

Ühe teise projektiga pahandasime aga planeerimistingimuste koostajaid, sest tõlgendasime reegleid loominguliselt. Nii tegime justkui tagurpidi viilkatuse – paigutades katuse kaldus küljed hoone otstesse, nii sai ühe katusealuse korruse asemel teha kolm.

Teie büroo kavandatud lasteaed valiti Mies van der Rohe arhitektuuripreemiale kandideerinud parimate teoste sekka.

Tegelikult sai meie töödest nominentideks suisa kolm hoonet, lisaks koorekihi hulka arvatud lasteaiale nimetati ka “Rural Mat’i” ja elamukvartalit Gracanis.

Lasteaia puhul oli tähtis kasutada ruumi kui uut pedagoogilist vahendit. Tahtsime teha justkui tänavaid, nii et ühest siseaknast näeb lapsi mängimas, teistest aga seda, kuidas naine õmbleb linu, majahoidja parandab mõnd tööriista, juhataja jagab aias ülesandeid või kokk teeb süüa. Laps kogeb argielu selle mitmekesisuses ning saab ka suurte inimestega rohkem suhelda. Mulle tundubki, et keskenduda haridusele ning ühiskondlikele probleemidele ongi minu dharma, jagada lahkelt oma teadmisi ning avada maailma uuendustele.

Millist linnamaastikku armastad?

Eelistan kindlasti mitmekesisust, mitte erinevate ühiskonnakihtide eraldamist nagu apokalüptilises “Mad Maxi” filmis, aga kahjuks ka mitmel pool tänases maailmas. Nii oleme teinud projekte Horvaatia mustlastega, mis on väga suur väljakutse. Kui valitud arhitektuurne lahendus ei meeldi, siis nad tassivad nagu sipelgad ehitise lihtsalt laiali. Tudengitele tahame anda ülesandeks kavandada “Sallivuse maja”. Põhjamaadest hindan näiteks Rootsis Ralph Erskine’i kavandatud sotsiaalmaju.

Kas tõukud erinevatest teooriatest?

Jah, mul oli õnn õppida juba postmodernistlikul ajajärgul. Vast valminud raamatukogus kasutasime Aldo Rossile lähedast nägemust autonoomsest arhitektuurist. Tehnoloogia on juba praegu muutunud väga keerukaks, kui püüaksime seda seisu kuidagi kajastada, muutuks hoone kahekümne aasta pärast naeruväärseks. Inimesed kasutavad järjest enam e-raamatuid ja muid lahendusi, varsti pole enam vaja laudadega lugemissaale. Seega püüdsime teha majast meeldivate ruumide kogumi, mida viis aastat saab kasutada raamatukoguna, aga hiljem näiteks ostukeskusena.

Hrvoje Njiric

? Sündinud 1960 Horvaatias Zagrebis

? 1979-86 õppis Zagrebi ülikoolis arhitektuuri

? 1990 asutas oma arhitektuuribüroo

? Õpetanud Grazi, Ljubljana, Ferrara, Århusi, Trieste ja Madridi ülikoolis, aastast 2007 arhitektuuriprofessor Splitis. Kavandanud hooneid mitmele poole Euroopas, esinenud edukalt rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel