Publikusõbralikumal Kaido Ole kahest korraga esitletavast värskest maalisarjast saab autoportreeliselt esitatud kunstnik järjestikustel piltidel lühidalt tappa kolme anonüümse ja agressiivse tikk-mehe käest. Vägivaldset vahejuhtumit esitletakse hoogsalt läbi vaatenurkade, millest action'i kõrghetkedel aimdub märulifilmilikku vuajerismi. Agressori rollis olevad tikkmehikesed on huvitaval kombel "kehakeele" poolest märksa ekspressiivsemad kui antropomorfne, ent samas mitte samastuma-kutsuv, vaid pildiruumi kontekstis roosa, pehmekese ja kuidagi kohatuna mõjuv pildi-Ole. Kummastavalt kusagil kahe- ja kolmemõõtmelisuse vahel tegutsevad ühetaolised tikk-mehed mõjuvad tema kõrval vitaalselt ja dünaamiliselt ning nende tegevus on ka näoilmeteta efektne ja kaasahaarav. Lihtne oleks tõlgendada piltidel toimuvat kui järjekordse kunstniku metafoorset kaeblemist tema ja anonüümse massi igiületamatu konflikti ja vääramatu kaotajaksjäämise teemal vms, ent tõele au andes ei ole Ole, nagu tavaliselt, jätnud vähimaidki juhtnööre, kuidas tuleks nähtavaga emotsionaalselt suhestuda. Vaatluspositsiooni steriilsus ja distantseeritus jätab toimuva suhtes tegelikult üsna ükskõikseks. Kunstniku banaalsele argimartüüriumile kaasaelamise asemel tekib tikkmeeste ilmsest sütitatusest küsimus, milliseid sigadusi pildi-Ole piltidel -10 kuni 0 neile korraldada võis.

Näituse kaalukamaks osaks tõuseb tolle väliselt efektse, ent muus plaanis võrdlemisi segaseks jääva episoodi asemel tegelikult teine eksponeeritav uus maalisari, milles Ole jätkab võimaluste kompamist oma viimaste aastate leivanumbriks kujunenud sirgjooneliselt ja piiritult kalgi maailmanägemuse teemal. Viiel kammerlikes mõõtmetes viisakal pildikesel põleb emotsioonitutes aegluup-kaadrites hetkega maha kena traditsioonilise elumaja paberist makett. Turvalise eksistentsi kese ja sümbol hävib nii kiiresti ja vääramatult, et aega ei jää isegi fatalistlikeks meeleoludeks ega melanhooliaks.